“Mälestisi ei tule kunagi juurde, küll aga võib küll maapinnast nähtavale tulla. Uut kultuuri ei saa ehitada vana kultuuri hävitamise hinnaga. Kultuurrahvaste juures ollakse üliõnnelikud, kui mõni mälestis maapõuest välja tuleb,” ütles arheoloog Jaan Tamm Ekspressile.

“Meil on paraku pigem vastupidi. Eelistatakse lammutada, sest nii saab kiiremini, odavamalt ja tähtajaks. See on valus, eriti 2011. aasta, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, künnisel,” lisas Tamm.

“17. sajandi, mis oma sõdadega hävitas enamiku Eesti linnustest ja mõisatest, kultuurimälestised on taastumatu ressurss nagu nafta, neid ei teki juurde. Siin ei olegi midagi põhjendada — põhjendama peaks hoopis lammutamist, mitte säilitamist. Võiks küsida: mida annab nende lammutamine ühiskonnale või Tallinna linnale juurde? Müürid ei ole kaitse all mitte ainult Eesti seaduste järgi, vaid ka rahvusvahelistelt UNESCO kultuuripärandi osana,” leiab arheoloog Villu Kadakas.

“Tahaksin tuua paralleeli inglastega, kes avaldasid 1970. aastail kaks teedrajavat teost: “Londoni mineviku tulevik” ning “Ajaloo erosioon”, milles hoiatati, et kui midagi otsustavalt ei muudeta, siis 21. sajandi alguseks on hoogsa arendamisega kogu varasem pärand hävitatud. Ka meil on praegu selline ajaloo erosiooni olukord, nii maa-aluste kui ka -pealsete mälestiste puhul. Kuid iga asi, mis hävitatakse, teeb meid ainult vaesemaks ning mineviku tunnetamise vähem käegakatsutavaks,” lisas oma arvamuse arheoloog Erik Russow.