Arengufondi juht: elatakse liigselt tänases päevas

 (29)
Arengufondi juht: elatakse liigselt tänases päevas
Päevaleht/Pressifoto, Arno Mikkor

Arengufondi juht Ott Pärna kinnitab, et Eestis tegeletakse hädapärase kärpimisega, aga ei otsita uusi läbilöögivõimalusi.

Kas näete ja tunnetate, et kriisiaeg on muutnud Eesti ettevõtjaid innovaatilisemaks?

Linnar Viik ütles riigikogus hästi, et innovatsioon pole niivõrd majandustermin kui kultuuri küsimus. Seda tuleb lasteaiast peale arendada — lapsi loovalt mõtlema ja eksimustest õppima innustada. Paraku on Euroopas tervikuna sedasorti lastetoaga raskusi. Vana maailma paradoks on selles, et siin vihatakse üle kõige kahte asja — läbikukkumist ja suurt edu. Ka meil kodus pole lood palju paremad. Meedial on selles osas suur roll väärtuste kujundajana. Kui tahame vanast Euroopas eristuda ja uuendusmeelsust soosida, peame püüdma ameerikalikumalt mõelda. Kõikide võimaluste maal peetakse ebaõnnestumist õppimisvõimaluseks ja ülepea edukaimaks loetakse alles inimese kolmandat ettevõtet.

Näeme Arengufondi riskikapitali suunal seda, äriplaanide kvaliteet on tõusnud. Ambitsioonikaid ja maailma vaatavaid projekte on Eestis endiselt liiga vähe, kuid need mis on, on läbimõeldumad. Kui millestki napib, siis on see rahvusvahelise müügi ja turunduse kompetents, mille järele tuleb tihti üle ookeani vaadata. Kui ikka enamus potentsiaalseid kliente on Põhja-Ameerikas, oskab neile müüki teha inimene, kes sellel mandril elanud, kontakte ja läbilöögi kogemust omab. Seega rahvusvaheliseks läbilöögiks peame mõtlema sellele, kuidas Eesti ideid ja tehnoloogiaid rahvusvahelise müügi ja juhtimiskompetentsiga ristata. Välisturgudele minekul tasub kindlasti mõelda ka omavahelisele koostööle ja strateegilisele partnerlusele agentidega. Näiteks iga Microsoft’i poolt teenitava dollari kohta pidavat tema partnerid teenima kaheksa dollarit.

Kui palju saate päevas/kuus ettepanekuid ideede rahastamiseks?

Viimastel kuudel jõuab meieni Eestist projekt või paar nädalas. Kokku oleme pisut üle pooleteise aastaga läbi vaadanud ca 160 projekti. Tõsi, rahvusvahelise kasvupotentsiaaliga on neist ehk pooled, millest omakorda pooled läbimõeldumad ja realistlikumad. Luban, et lähipäevil kuulete nii mõnestki huvitavast uuest investeeringust, mis koos erasektori kaasinvestoritega teeme! Kuus saame kuskil kolm kaasinvesteerimise sooviavaldist äriinglitelt, jõukamatelt eraisikutelt ja teiste riikide investeerimisfirmadelt.

Kas Eesti ettevõtjad elavad liiga palju tänases päevas ega oska vaadata kaugemasse tulevikku?

Olen sellega päri, et Eesti ettevõtted, aga ka avalik sektor ja poliitika vaatavad liialt tänasesse päeva. Me keskendume hädapärasele kärpimisele ja kohandumisele ning ei otsi ega arenda uusi läbilöögivõimalusi. Samas on teada, et just kriiside ajal mängitakse uued võitjad välja — seda nii ettevõtete kui riikidena. Soome riigi süsteemne tegevus uuele kasvule aluse ladumisel 90ndate kriisi ajal on senimaani hämmastav — sellest kirjutab nii Harvard Business Review kui püüavad õppida enamus maailma riigid. Samuti, kärpima peab, kuid seda ei tohi teha tuleviku alustalade arvelt. Pigem vastupidi, just oma tulevikuvõimaluste läbimängimine ja otsused, mõjusad muutused hariduse kvaliteedi ja rahvusvaheliseks muutmise osas on olulised. Väikeriigina peame tegema tarku valikuid ja seadma prioriteete, kuid neisse tuleb ka investeerida. Nende elluviimisel peab olema järjepidev, kompromissitu ja vastutav.

Esitasite Riigikogule “valge paberi”. Kas ja milline on olnud vastukaja? Kas ootuspärane?

Valge paber sai nõukogu üleskutsel ja häid eksperte kaasates tehtud Riigikogule kui meie omanikule kolmel eesmärgil. Esiteks, et avada põhjused ja seosed nii Eesti kui maailmamajanduse kukkumisest. Teiseks, et analüüsida maailmamajanduse ja jõujoonte kriisijärgse arengu stsenaariume, mõistmaks, millises maailmas me tulevikus konkureerima peame. Ja kolmandaks, et kallutada vaid paratamatule kärpimisele keskendunud diskussioone uute kasvuvõimaluste otsimisele ning võimaluste realiseerimisele. Meil on viimane aeg mõista, et meie majandusse tuleb heade aegadega võrreldes kolm korda vähem välisraha (ekspordi lisandväärtuse, laenude ja otseinvesteeringute summana). Seega jääb putru, mida maksude näol kokku koguda ning ümber jagada väga palju vähemaks. Meie peamised küsimused taanduvad seega kolmele asjale. Esmalt, millistes valdkondades ja ettevõtete poolt suurendada ekspordimahtusid. Teiseks, kas meie ülelaenanud ja vähetootlikesse varadesse investeerinud erasektor võiks mõnes valdkonnas kasvu tõotada ja seeläbi täiendavat laenuvõimekust omada. Ning kolmandaks, millistes valdkondades suudaksime ja mida mõjusat peame ära tegema selleks, et riiki rohkem välisinvesteeringuid meelitada (täna liigub raha ja äri pigem Eestist välja). Omaette teema on kriisi mõjude leevendamine, töötute kvalifikatsiooni uuele tasemele tõstev ümberõpe jms.

Mis Valge paberi vastukaja puudutab, siis keskendume hetkel 27. aprillil Arengufoorumil nr 2 esitatud töödokumendi tutvustamisele erinevates ettevõtlus- ja otsustusgruppides, koondame tagasisidet ja täiendavaid mõtteid. Lõplik dokument esitatakse Riigikogule juuni esimeses pooles. Tänase seisuga on mõttepaber palju tagasidet, vaidlemist ja kaasamõtlemist saanud. Mis oligi eesmärgiks — tekitada mõttevahetusi ja tulist arutelu Eesti uute kasvuvõimaluste — majanduse struktuursete muutuste teemal.

Milliseid projekte tahate toetada?

Igaks juhuks täpsustan üle, et teeme Arengufondi investeeringute suunal (teine suund on meil seaduse kohaselt arenguseire) ettevõtetesse omakapitaliinvesteeringuid, ehk ostame osalusi ja kasvatame ettevõtteid, eesmärgiga neid arendada ja investeeringust kasumlikult väljuda. See erineb oluliselt toetusest, mis on tagastamatu abi mõne üksiktegevuse, arendus- või koolitusprojekti, eeluuringu vms elluviimiseks. Otsime investeerimiseks projekte, mille meeskonnal on potentsiaali ja ambitsiooni maailma minna, mille ärimudelil on eeldusi kiireeks kasvuks, ning mis omavad turule sisenemise lähedaselt valmis toote või teenuse prototüüpi. Pelgalt äriplaani tasandil meie ega meie kaasinvestorid veel ei investeeri.

Millistesse sektoritesse on teil Eestis kõige enam usku?

Meile on pandud mõned investeerimispiirangud, nagu hasartmängud, alkohol ja tubakas. Samas majandusliku potentsiaali mõttes ma ühtegi sektorit ei välistaks. Peame vaatama seda, kui keerukat ja strateegiliselt olulist väärtusahela lõiku üks või teine ettevõtet täidab. Kindlasti on mõni brände omav ja lõppkliendini ulatuv tekstiiliettevõte (nt Marimekko, Baltika või Zara) kasumlikum kui pelgalt komplekteerimisteenust osutav kõrgtehnoloogilises valdkonnas tegutseja.

Üldiselt usun ma Eesti majanduse tulevikuvõimaluste kontekstis pigem kasvuvaldkondadesse kui konkreetsetesse sektoritesse. Räägime näiteks keskkonna ja säästva energeetika toodetest ja teenustest, mis on valdkonnana maailmas ka kriisi ajal kasvamas ning mis pakuvad võimalusi väga erinevate sektorite ettevõtetele. Sama lugu on tervise- ja heaolutoodete ning teenuste puhul. Ka see sektor on rikaste riikide rahvastiku vananemise ja eelarvesurve tõttu kasvamas. Ning samuti peitub selles valdkonnas võimalus paljudele sektoritele nii era kui — üllatus-üllatus — ka avalikus sektoris. Aktiivsemaks muutub tervishoiuteenuste piiriülene müük, kaubaks lähevad tervishoiutehnoloogiad ja telemeditsiiniseadmed, müüakse tervisekapsleid ja vanne, ergonoomilist mööblit, kunstliigeseid, terviseennetuse teenuseid, taastusravi, silmaoperatsioone, hambaravi, tarku rõivaid, e-tervise lahendusi ja kõike muud.

Kas riik peaks rohkem panustama ja julgustama, et ettevõtjad otsiksid rohkem tavapäratuid teenimisvõimalusi?

Absoluutselt. Nutikus leida kasumlik lõik mõnes tootmis- või teenuseahelas on iga ettevõtte puhul võtmetähendusega. Samuti peab olema nutikas riik, et tabada ära need “suured kruvipea,” mida tuleb keerata, et ühiskond ja ettevõtjad loomuomaselt uuendusmeelsed ning läbilöögivõimalusi tabavad oleksid. Kusjuures, mõju on seda suurem, mida varasemal tasandilt “kruvi keerama” hakata. Siit jõuamegi tagasi esimese küsimuse vastuseni — me peame muutma oma kõrghariduse otsustavalt rahvusvaheliseks. Peame hoolitsema selle eest, et äritudeng, tehnokraat ja disainer juba koolipingis koos kursusetöid teeksid. Ja et baashariduse number üks eesmärk peaks olema selles, et säilitada ning arendada laste loovust ja probleemipõhist mõtlemist.

Millele ettevõtjate tähelepanu ehk rohkem juhtida on see, et maailm on täna kiires muutumises, mis tekitab uusi võimalusi. Rahvastik vananeb, fossiilseid kütuseid napib, tööstus ja teenused segunevad, keskkonnaprobleemid ja -teadlikkus suurenevad, puhast vett napib, majandusvõimu nihkub Aasiasse, rahvusvahelise kaubanduse trajektoorid muutuvad, küberkeskkonnad arenevad ja muutuvad samas missiooni-kriitilisemateks (väljakutse küberturvele), finantssektor tõmbab kokku, kuid peab endiselt olema võimeline globaalset majandust teenindama jne.