Kas valimiste künnisel on poliitikute närvid tõesti juba pillikeelena nii pingul, et Toompeal parlamendisaalis kuuleb aina sagedamini lausa labast solvamist? küsib Õhtuleht.

“Normaalne see minu silmis ei ole,” tunnistab kolm hooaega riigikogus töötanud doktor Arvo Haug, kes saab nüüd parlamendis käivat möllu vaadata kõrvalise inimese pilguga. “Aga ma ei tea ka, mida saaks teha teisiti — tegu on ju võitlusega!” nendib ta ja leiab, et sõnapoks ja vastase poriga ülevalamine ilmusid poliitikasse siis, kui pärast Rahvarinde aega võtsid nii-öelda platsipuhastajad ehk üleöö tekkinud uued parteid ametlikult ja avalikult kasutusele jõhkra tooni.

Propagandaspetsialist ja Rahvaliidu endine nõunik Agu Uudelepp arutleb, et poliitikute vastastikune solvamine ei ole seotud mitte niivõrd lähenevate valimiste, vaid pigem sellega, kas need “viisakusi” vahetavad inimesed saavad omavahel läbi või mitte: “Pigem sõltub see poliitiku suhtlemisstiilist ja tundest, et ma võin teisele kõike öelda, kuna olen nii kõva tegija.”Refereeritud artikli täistekst Õhtulehe veebiküljel