„Kui ei oleks metsa ees, siis oleks need andmed ikka päris täpsed. Aga kui mõõta metsaga koos, siis see viga meetri piires on selline, et midagi absoluutselt kindlalt väita ei saa. See, kas Suure Munamäe kõrgus on 318,1 või 317,4 meetrit on ikkagi üsna vaieldav,“ rääkis Raukas Delfile.

„Kui mina koolis õppisin, siis oli Suure Munamäe kõrgus 317,6 meetrit,“ lisas ta.

Üldiselt rääkides nendib Raukas, et kaasaegsed tehnoloogilised lahendused võimaldavad märksa täpsemaid tulemusi.

„Ega neid Eesti kõrgusi kohe nüüd ümber ei hakata hindama, sest selleks peaks ikka mingi otsustuskogu kokku tulema,“ jätkas ta.

Raukas leiab, et uute numbrite õpikutesse raiumisega ei ole põhjust kiirustada. „Mõõtmismeetod on progressiivne, kuid samas ei saa öelda, et see oleks absoluutselt täpne,“ lisas ta.

„Eestis on olemas selline organisatsioon nagu Geodeetide Ühing ning nemad peaksid seda arutama. Enne kui kooliõpikutesse sisse viia, tuleb asi korralikult läbi mõelda ja ühtne seisukoht kujundada,“ rääkis Raukas.

Vastates küsimusele, kas aastakümnete jooksul ei või olla Suur Munamägi lihtsalt mõnevõrra madalamaks kulunud, juhib geoloog Raukas kõigepealt tähelepanu sellele, millest meie kõrgeim tipp koosneb.

„Kõik erosiooniprotsessid, mis toimuvad, on piisavalt aeglased. Suur Munamägi koosneb moreenist ehk peamiselt savi ja kivide segust. See kulub väga aeglaselt ning mõnekümne aastaga olukord ei muutuks,“ selgitas Raukas, lisades, et varasemast erinev kõrgus on ikkagi mõõtmise küsimus.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et laserkiire abil lennukilt maapinna kõrgust mõõtnud LIDAR-seadme abil mõõdeti Suure Munamäe kõrguseks 317,4 meetrit ehk 0,7 meetrit vähem, kui seni kooliõpikutest loetud.