Anneli Rõigas: räägin poja surmast, et näidata, kuidas Eestis koheldakse raskelt haigeid

 (244)
Anneli Rõigas
Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

26-aastase poja kaotanud Anneli Rõigas ei kahetse, et avalikustas eile oma ainsa lapse surmaga seotud üksikasjad, süüdistates nii Põhja-Eesti regionaalhaiglat kui selle töötajaid. Delfile antud pikemas pihtimusloos tunnistab ta, et üheks ta eesmärgiks on muuta meie tervishoiusüsteem inimlikumaks.

Kaua Sa mõtlesid, kas pöörduda oma tragöödiaga meediasse või mitte?

"Sellest, millise julmusega koheldakse haiglas raskeid haigeid ja kuidas haiged, kes haiguse või ravimite tõttu ei suuda enam neelata ja jäetakse lihtsalt nälgima ning paljust muust, millest ma kirjutasin oma avalduses tervishoiuametile, teadsid juba meie haiglasoleku ajal ka mitmed mu praegused kolleegid. Aga ka endised kolleegid Eestis, kes minuga pidevalt ühendust hoidsid.

Juba eelmisel nädalal võtsid minuga ühendust mõned ajakirjanikud, kes olid lugenud minu ja Oliveri sõprade kandeid mu blogist ja soovisid selle loo avalikkuse ette tuua. Võtsin siiski mõtlemisaega, püüdsin aimata, kas Oliver oleks seda soovinud. Nii ta elukaaslane kui ka sõbrad kannustasid mind juhtunut siiski avalikustama ja kaalukeeleks sai lõpuks see, kui lugesin mõni päev pärast Oliveri lahkumist tema sõbra ja klassivenna kirjutatud sõnu, et "Oliveril oli piisavalt uhkust, et ennast kaitsta, kui ta tundis, et tehakse ülekohut. See kehtis ka tema lähedaste suhtes. Kui ta tundis, et tehakse ülekohut, siis andis ta sellest ka selgelt teada".

Seotud lood:

Mis oli Su eesmärk, kui otsustasid avalikustada poja surma tagamaad?

"Ma sain eile väga palju vastukaja ka täiesti tundmatutelt inimestelt, sh ka hiljuti samas haiglas oma lähedase kaotanud riigikogu liikmelt, kes kirjutasid oma samalaadsetest kogemustest. Eriti hea meel oli mul aga kindlasti Eesti Õdede Liidu presidendi Ester Pruudeni poolt mulle saadetud südamliku ja toetava kirja üle, mis tabas ka väga hästi ära minu eesmärgi selle loo avalikustamisel.

Eesti Õdede Liidu president Ester Pruuden kirjutas muuhulgas järgmist: "Teie kogemused kinnitavad meie arusaama, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest
teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust. Need on põhimõtted, mille rakendamine ei sõltu töökorraldusest, vaid töötajate sisemistest hoiakutest. Need on põhimõtted, mida Eesti Õdede Liit püüab õeskonnas järjekindlalt levitada, sest meil ei ole mõtet rääkida kaasaegsest tervishoiust, kui patsienti koheldakse kõige halvemate nõukogudeaegsete tavade järgi. Kahjuks näitab praktika, et suhtumist on palju raskem muuta kui tehnikat uuendada või haiglaid remontida.

Loodame, et see avalikkuse ette jõudnud traagiline lugu raputab peale õdede ka arste ja haiglate juhtkondi ning sunnib töötajatelt ja kolleegidelt nõudma suhtumise muutmist patsientidesse ja nende lähedastesse. Usun, et Teie pojaga juhtunu avalikustamine ei jäta Eesti tervishoiule positiivset mõju avaldamata."

Süüdistad Sa konkreetseid inimesi või süsteemi?

"Tervishoiuametile esitatud avalduses on ka konkreetseid etteheiteid paari õe ja arsti tegevuse kohta, aga eeskätt on mu etteheited kindlasti suunatud süsteemile, lootuses, et suhtumine patsientidesse muutub meie haiglates inimlikumaks. Mainisin avalduses, et ükskõik, kui raskes seisus on inimene, kes on sellisesse seisu sattunud raske haiguse või meedikute lohakuse tõttu, igaühel meist peab olema ka haiglas vääramatu õigus humaansele kohtlemisele."

Oled seda oma traagilise loo avalikustamist jõudnud ka juba kahetseda?

"Ainus, mida ma kahetsen on see, et ma oma poja sinna haiglasse viisin, ta raviarsti mööndusteta usaldasin ja ei taibanud ise uurida kasvõi internetist ravimi ametlikelt infolehtedelt, millised on mu pojale määratud Dexamethazone ravimi kõrvalmõjud (sh. hingamispuudulikkus, nägemise kadu, glaukoom, lihaste nõrkus jpm), mis tal kõik tekkisid ja süvenesid pöörase kiirusega alates teisest päevast pärast haiglasse minekut, kui ta hakkas jälle saama seda ravimit, mille suhtes ta oli muutunud üliallergiliseks.

Loe veel

Samuti ei teadnud me selle ravimi ametlikke võõrutusnähtusid (oksendamine ning tasakaaluhäired), millest lugesin alles kaks päeva pärast poja kaotust ja samal päeval sain oma apteekrist klassiõelt ka sama ravimi ametliku infolehe Eesti arstidele, kus kõik see sama kirjas.

Meie pidasime oksendamist võimalikuks puugihaiguseks, sest Oliveril oli olnud hiljuti mitu puuki. Kui esimest korda 19. septembril kiirabi kutsusime, ütles kiirabiarst, et ta on saanud Dexamethazone ravimit liiga palju. Sel korral viidi ta ka regionaalhaiglasse üheks õhtuks uuringutele, ja peast tehti kompuutripilt ning meie suureks rõõmuks öeldi, et peaga on kõik korras ja tuleb hakata lihtsalt oksendamisvastast rohtu võtma.

Paar päeva hiljem tekkisid tal aga insuldisümptomid - parema näopoole tugev tuimus/halvatus. Selleks, et kontrollida, milles asi, läks ta 24. septembril uuesti haiglasse, kus aga insuldisümptomid jäeti tähelepanuta ning hakati manustama ülalmainitud ravimit. Juba teisel haiglapäeval ei suutnud ta enam ka normaalselt kõnelda ning vähem kui nädalaga oli tal tekkinud hingamispuudulikkus, nägemine oli peaaegu kadunud, lihaste nõrkuse tõttu ei suutnud ta ka enam kõndida jne.

Kogu loo meditsiinilist poolt tagantjärele kindlaks teha - ja mis millele järgnes, on aga praktiliselt võimatu.

Minu soovitus kõigile inimestele tagantjärele tarkusena on alati ise uurida netist mitte üksnes teile väljakirjutatud ravimi toimeid, vaid kindlasti ka kõrvaltoimeid. Näiteks Dexamethazone ravimi kõrvaltoimeid saate uurida aadresilt http://www.drugs.com/sfx/dexamethasone-side-effects.html

Olen oma tuttavate peal korduvalt näinud, et kunagi kasvaja diagnoosi saanud inimeste haigus progresseerub tihti just erakordses stressiolukorras."

Kas PERHile võis Su avaldus tulla ootamatult?

"Kindlasti mitte. Ka PERHi juhtkond oli mõnede mu avalduse seikadega juba varem kursis ja suuremast osast toimuvast teadsid ju ka meditsiiniõed. Neist kaks ütles mulle haiglasoleku ajal, et nad mõistaksid mind täielikult, kui annaksin kogu loo kohtusse, mida ma aga kindlasti teha ei kavatse, sest ma ei saa sellega tagasi poega ega võimalust, et oma elu viimased nädalad oleks ta veetnud ilma talle osaks saanud julma kohtlemiseta.

Sama kindel olen ma ka selles, et ma ei tee sellest juhtumist ka lugu rahvusvahelisse meediasse, minu eesmärk on on seda lugu avalikustades sama, mis oli Robert Lepiksonil kunagi oma naise peal kogetut avalikustades - püüda veidigi muuta suhtumist patsientidesse inimlikumaks."

On PERH püüdnud pärast saaga ilmumist Sinuga ühendust võtnud ja olukorda selgitada?

"Ei ole. Neil ei ole ka mulle midagi enam selgitada. Ma palusin oma poja surmapäeval PERHi juhtidele saadetud kirjas teostada lahang Keskhaiglas, aga kuigi politsei sõnul piisanuks vaid raviarsti/haigla nõusolekust, PERH lahangut Keskhaiglas või nende patoloogide poolt ei korraldanud. Sest selgus, et politseilt vastava taotluse saamiseks on vaja tervishoiuameti hinnangut ja Peeter Mardna oli sel päeval hoopis Tartus ja ma ei soovinud lükata pojaga hüvastijätmise tseremooniat teadmata aega, nõustusin selle protseduuri tegemisega PERHis ja mul ei jää muud üle, kui sealseid patolooge usaldada. Kas kõigepealt oli insult või mis ikkagi juhtis, ei suuda aga ka nemad täiesti kindlalt ka parema tahtmise juures teada.

Uut lahangut, mille võimalikkust mainis sotsiaalminister, on mul väga raske lubada nüüd, kui ta sõpradest viimseni täis Pirita kloostris toimunud hüvastijätmise teenistus on juba peetud, ja oma viimased elunädalad julmalt koheldud noormehe keha on pühitsetud ning ootab kirstus oma viimast teekonda."

Kuidas Sa oma eluga edasi lähed?

"Minu pärast ei maksa muretseda, ma olen elanud erakordselt huvitavat elu ja ma olen väga tänulik selle eest, et mul oli 26 aastat kõrval nii tore poeg, kelle ainus veider sündroom kogu lapsepõlves oli, et ta kunagi millegi üle ei kurvastanud ja oli alati tohutult rõõmsameelne ja optimistlik."