Andrus Ansip, sõitke Tšernobõli!

Andrus Ansip, minge esimesel võimalusel Tšernobõli ja mõelge seal, kas allkiri Ignalinasse uue tuumajaama ehitamiseks polnud viga, kutsub ajakirjanik Rein Sikk.

Andrus Ansip, kui lähete Tšernobõli, kulutate ehk päeva, aga sellest võib Eesti rahvas võita sajandeid, kirjutab äsja Tšernobõlis käinud Sikk Eesti Päevalehe arvamusveerul. “Tuumakatastroofi tagajärgede äranägemise järel arvan täna, et soov ehitada veel üks tuumajaam on ajendatud hetkekasust, mitte aga tahtmisest vastutada maa ja rahva tuleviku eest läbi aastasadade.”

Kindlasti leiavad tublid abid veidi enam kui pooleteisetunnisel lennureisil Kiievisse võimaluse tutvustada peaministrit Tšernobõli katastroofi mõõdetavate tagajärgedega, jätkab Sikk. “Ühtedel hinnangutel on hukkunuid olnud kuni 4000 ja hukkub veel teist samapalju. Teistel hinnangutele võib hukkunute koguarv küündida kuni 80 000 inimeseni. Aga nüüd sellest, mida ei saa arvudes mõõta. Näiteks inimtühi Prõpjatsi linn, kus mitte kunagi enam ei alga elu, kust linnud hoiavad isegi praegu veel eemale, ning selle igast nurgast õhkuv häving. Kas sooviksime midagi sellist mõne Lasnamäe-suuruse asumi elanikele?”

Kiievisse tagasi jõudnuna veetke pool tundi ka Tšernobõli muuseumis, kus taas on kõige mõjusamaks vaatepildiks hukkuvate laste silmad, soovitab Sikk. “Kiilaspäiste neiude piltide all on külmad allkirjad. Näiteks: Liisa, 9 aastat, leukeemia. Luban Teile, peaminister, see valu on vapustav!”

Need on emotsioonid, riiki ei saa juhtida emotsioonide najal, nenib autor. “Kuid riiki ei saa juhtida ka üksnes arvudest, näiteks majanduskasvu aruannetest lähtudes. Majanduskasvu aruanne ei ütle, kui õnnelikud või õnnetud on riigi inimesed. Eriti vähe ütlevad kasvunäitajad nende inimeste kohta, kelle jaoks elu suurimad väärused pole rahatähtedes mõõdetavad.”

Tõepoolest, meie abiga Ignalinasse ehitatav tuumajaam pole ammugi enam see, mis Tšernobõli oma. Kindlasti on see jaam oluliselt ohutum. Loodetavasti on see jaam purunematum, ehk isegi täiesti purunematu.

Ent ka Titanic ja Estonia pidid olema peaaegu uppumatud, Pentagon ründamatu ning kes oleks võinud uskuda, et lennukid kihutavad Word Trade Centeri kaksiktornidesse, pärib Sikk. “Maailmas pole kunagi midagi absoluutselt kindlat peale sellesama väite, et midagi kindlat ei ole. Ka igapäevaelus meid igal hetkel üllatavad Murphy seadused näitavad kõnekalt — kui asjal on kas või kümnendikuprotsendiline võimalus untsu minna, siis nii ka läheb. Ja kes on see, kes väidab täna jumaliku kindlusega, et Eesti abiga ehitatav tuumajaam on absoluutselt ohutu? Kardan, et sellist inimest pole. Ning kui ta on, siis suure tõenäosusega ta valetab.”

Seega, härra peaminister, sõitke Tšernobõli ja mõelge seejärel veel kord, millele Te alla kirjutasite, soovitab ajakirjanik. “Usun, et homse Eesti lapsed on Teile selle sõidu ja järelemõtlemise eest tuhatkordselt tänulikud.”