Teiegi töönädal algab esmaspäeval, miks te tööl ei ole?

Lähen. Te kutsusite, sellepärast jäin.

Kui me viimati Postimehes kohtusime, tahtsite te kogu aeg alkoholiaktsiisist rääkida, aga ma ei lasknud. Nüüd on tänu EKREle sellega kõik korras: alkoholiaktsiis langes 1. juulist oluliselt. On teil süda rahul?

Ei ole rahul. Inimesed joovad rohkem. Kas me oleme siis õnnelikud selle üle, et saime igavese suure hunniku raha soomlastele ja lätlastele kinkida? Oleme tekitanud kaose, no kuidas ma saan rahul olla?

No aga piirikaubandus peaks hakkama vähenema?

Sellega olen ma loomulikult rahul. Aga ma ei saa olla rahul sellega, et piirikaubandus sellises mahus üldse tekitati. Kahe aasta jooksul planeeriti tubaka-, alkoholi- ja kütuseaktsiisi ühes käibemaksuga üle 375 miljoni euro rohkem, kui seda laekus. Kas ma saan rahul olla sellega, et seda raha meil lihtsalt ei ole? Ja nüüd on tekitatud uus kaos.

Ei, aga miks see muudatus halb on? Ärme lähe nii kaugele tagasi, seda me ei saa muuta.

Ei no muidugi, ärme meenutame! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!

Te olete seda juba sada korda rääkinud. See muutus peaks teile ju meeltmööda olema? Aktsiis langes. Piirikaubandus eeldatavasti väheneb.

Jah, ma olen nõus, et tehtud viga vajas parandamist. Kas ta nüüd käpardlikku parandamist vajas, nagu see välja kukkus, selles ma küll päris veendunud ei ole.

Mis siis viga oli?

Sellised muudatused tuleks eelkõige nendega läbi rääkida, keda see puudutab.

Joodikutega?

Mitte joodikutega, aga kolleegidega Lätist. Kui mina olin peaminister, koordineerisime kõik aktsiisitõusud oma Läti ja Leedu, ka Soome kolleegidega. Ma ei tea, millest kolm peaministrit omavahel räägivad, kui nad kokku saavad. On selge, et aktsiisidest ei räägi nad kindlasti.

Hästi, nii et põhimõtteliselt on see EKRE algatatud muudatus teile meeltmööda. Annaksin teile võimaluse kiita seda erakonda ka mõnel muul põhjusel, näiteks üle-eelmine saade „Olukorrast riigis” märkis heatahtlikult ära, et nad pole juba mitu nädalat kedagi sõimanud. Nüüd saate teie omad kiidusõnad öelda.

Need kiidusõnad tuleksid üle minu huulte väga raskelt, sest ma ei saa selle väitega nõus olla. Sõimanud võib-olla ei ole, aga solvanud küll. Kui kutsutakse kokku eksperdid, et rääkida nõndanimetatud pensionireformist, mis tegelikult tähendab pensionisüsteemi lammutamist, siis tuleb minister Martin Helme, räägib paar sõna üldsõnalist juttu ja teatab: te võite siin rääkida ükstapuha mida, asi on otsustatud. Sellega defineeriti uus suhe rahva ja valitsuse vahel. Kui Villu Reiljan kunagi ütles, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, siis seda võib isegi mingis mõttes positiivsena võtta, sest ta püüdis öelda: las eksperdid otsustavad. Aga praegune valitsus ütleb, et meie oleme ainsad eksperdid siin riigis. Teie, olge te professorid või ärijuhid või kes iganes, te pole mitte mingid eksperdid. Meie otsustasime ja me ei kavatsegi teiega rääkida.

Pensionireformi suhtes teil eriti sooje tundeid pole, saan ma õigesti aru?

Loomulikult ei saa mul olla sooje tundeid. Me oleme pikka aega üles ehitanud seda sammastel põhinevat süsteemi ja mujal maailmas on see süsteem ennast tõestanud. Me ei saa öelda, et soomlased on rumalad, sest koguvad raha halbadeks aegadeks, pensionipõlveks. Neil on 90 protsenti sisemajanduse kogutoodangust kogutud pensionireservidesse. Või saab öelda, et nad on seal Hollandis rumalad? Kakssada protsenti! Ja Norras: kolmsada protsenti SKTst – aga neil on nafta. On nad siis rumalad, et reserve koguvad? Eesti jõudis 17 protsendini, ja nüüd lammutatakse ära see süsteem.

Kas ei toimunud see esimene usaldusväärsuse õõnestamine siiski teie ajal, kui peatati riigipoolsed maksed teise sambasse?

Ma ei pea siiamaani mõistlikuks seda fanatismi, mis ütleb, et säästa tuleb ka siis, kui nälg on majas. Me peatasime need sissemaksed sügavas kriisis. Ma pidasin seda põhjendatuks siis ja pean ka praegu.

Räägitakse, et teil on pärast volinikuametit europarlamendis kohutavalt igav. Kui palju on ses jutus tõtt ja kui palju valet?

Ei tahaks ilustama hakata...

Tunnistage ausalt üles, muidugi.

On küll nii, nagu te ütlete. Aga ega ma ei usu, et seal kellelgi väga huvitav on, kes on varem ka mõnda aega Euroopa Parlamendi liige olnud. Juulikuus tegeleb europarlament teatavasti ainult iseenda elu korraldamisega, valitakse presidenti, esimesi asepresidente, teisi asepresidente tervele parlamendile, siis parlamendi komiteedesse, siis faktsioonidesse presidente ja asepresidente ja kolmandaid ja kolmeteistkümnendaid asepresidente, ja siis valitakse koordinaatoreid. Kippus sassi minema, mida me parasjagu ootame: kas ootame valimiste tulemusi või valimisi. Ja praegu on tegemist põhiliselt kuulamisega. Need volinikukandidaadi kuulamised võivad ju huvitavad olla, aga ma ei saa neis põhimõtteliselt aktiivselt kaasa lüüa, sest ma ei pea kohaseks, kui ametist lahkunud volinik läheb demonstreerima, et ta on oma kitsas valdkonnas märksa paremini informeeritud kui see, kes alles hakkab seda ametit pidama.

Ansip pole vahepeal üldse muutunud, ta on ikka universumi direktor või vähemalt kõige targem kõigi võimalike direktorite seas. Aga miks te Kadri Simsonile head nõu ei andnud? Kokutas teine nagu koolipoiss, sai kolme miinuse häda pärast kätte. Oleksite võinud ju talle nõu anda, pealegi polnud küsimused rasked.

Ei olnud rasked küsimused. Minu meelest oli ta nendeks küsimusteks ka ette valmistunud.

Aga välja ei tulnud midagi.

Minu silmas ta kuulamise kindlasti läbis, aga... raske on öelda, et ole emotsioonalsem. Ma arvan, ta kuulas liiga palju ametnikke, kes soovitasid tal mitte selgeid seisukohti võtta, mitte lubada seda, teist või kolmandat konkreetselt. Minuga juhtus viis aastat tagasi umbes sama, aga üks asi on ametniku soovitus, teine poliitiku maailmavaade. Kadri Simsoni kuulamise kõige suurem viga on minu silmis see, et emotsionaalsust ei olnud; põhimõtteid ja maailmavaadet välja ei tulnud. Olid head faktilised teadmised, aga seda, kes ta inimesena on ja poliitikuna hakkab olema, auditoorium kahjuks teada ei saanud.

Eestis käisid äsja Swedbanki juhid ja kohtusid Jüri Ratasega. Mida oleksite teie Ratase asemel neile rääkinud?

Ega ma ei tea, mida ta neile rääkis.

Mina ka mitte, see pole avalik info.

Aga rahapesuskandaaliga on asjad algusest peale läinud vales suunas, üksjagu rappa. Praeguseks on üks endine pangajuht juba siitilmast lahkunud, ja eks seegi on seletatav sellesama Danske afääriga, ehkki tavaliselt enesetappudel päris ühest põhjust ei ole. Mis läks valesti? Kui rahapesuskandaal lahvatas, siis räägiti 200 miljardist eurost mustast rahast, mis oleks justkui Eestist läbi käinud. Kuidas see 200 miljardit sündis, seda ma ei tea. Muide, see on seotud ka minu praeguse europarlamendi tööga, seal võeti vastu resolutsioon, mille eesmärk on tõhustada rahapesuvastast võitlust. Mina jäin erapooletuks, sest võitluse tõhustamise poolt ma olen, aga selle 200 miljardiga ei saa ma kuidagi nõustuda.

Ma pean teid katkestama. Kõik ju teavad, et kui see must raha liikus, siis olite peaminister ju teie.

Nii?

Te olete kogu aeg eitanud, et teil võis sellega midagi tegemist olla, aga mis te arvate, et keegi seda usub või? Keegi ei usu.

No ei ole peaministril seda jõudu, et ta teaks, mida teie täna lõuna ajal sõite, kas sõite Pringlesi krõpsu ja jõite kokakoolat või sõite pardirinda.

See ei puutu üldse asjasse.

Minule ei ole ei peaministrina ega ole ka praegu keegi selle kohta midagi ette kandnud.

Aga miks te seal Jaanus Karilaiu komisjonis keeldusite käimast? Karilaid saab nüüd öelda, et Ansip tunnistas end nii kaudselt süüdi. Muide, ta ütleski seda.

Las ta ütleb. Karilaid on palju lollusi suust välja ajanud. Las need uurivad, kes on asja uurima määratud. Ma tulen selle 200 miljardi juurde tagasi. Need on kõik Danske panga tehtud tehingud mitteresidentidega 2008-2015. Kõik on kahtlane. Kõik mitteresidendid on kahtlased. Võib-olla tuleb sellega nõustuda. Ega võõraid ei saagi usaldada! Omasidki ei saa usaldada, ammu siis võõraid. Ju Danske pangas arvati selle hirmkalli analüüsi järel, et paneme maksimumsumma, siis ei saa see enam suuremaks minna. Ometi sai suuremaks minna. Bloomberg ütles, et see on 900 miljardit. Mis Bloomberg tegi? Bloomberg liitis kokku kõik piiriülesed tehingud, raha, mis tuli sisse. Pange korraks silmad kinni ja kujutage ette: must raha tuleb ja ületab siin piiri. Ja siis läheb ta välja. See summa, mis välja läks, liideti sissetulnud summaga. Aga mis summadest me räägime, kui räägime 900 miljardist? Me räägime Eesti põllumehe Leetu müüdud piimast. Hiinlased müüsid Ericssonile mingeid detaile. Kõik on kahtlane.

Andrus Ansip, me räägime sellest, et teie olite sellel ajal peaminister ja paljud inimesed ei usu, et teie sellest midagi ei teadnud. Mida te neile ütlete?

Eesti rahapesuvastased regulatsioonid olid Euroopa parimad sel ajal. Ja ometi – midagi juhtus. Mis täpselt juhtus? Kindlasti ei juhtunud 200 miljardit. Minule teadaolevalt on Eestis uurimise all maksimaalselt 20 miljonit dollarit. Palju sellest tõestatud saab, seda ma ei tea.

Küsimus oli, mida öelda neile, kes ei usu, et teie üldse midagi ei teadnud.

Millest?

Musta raha liikumisest.

Kui suures summas?

Kuidas võin mina seda teada, kui uurijadki ei tea, aga teie peaministrina oleksite võinud teada midagigi.

Et mina oleksin pidanud peaministrina bluffima täpselt samamoodi 200 miljardist dollarist? 900 miljardist? Triljonist?

See on puhas demagoogia.

Kus see demagoogia on? Kui kriminaaluurimine tegeleb paarikümne miljoniga...

Teie räägite uurimisest, aga mina räägin sellest, et teie olite peaminister, kui need tehingud toimusid.

Teate, mõrvu ja vargusi pandi ka toime, kui ma olin peaminister. Ma ei suutnud seda kõike ära hoida, mul on kahju.

Seegi on puhas demagoogia.

No siis meil ei olegi millestki rääkida.

Siis vahetame teemat. Räägime Reformierakonnast ja tema nirust seisust.

Mina ei ole nõus, et Reformierakonna seis on niru. Ma ei nõustu teie hinnangutega, te olete tõesti ebaobjektiivne, kui te seda ütlete. Reformierakonna toetus on rahva hulgas kõige suurem.

Reformierakond võitis valimised ja sitsib opositsioonis, teadmata, mida peale hakata. Kaja Kallasel pole ühtegi säravat ideed ette näidata. Või näiteks see sügisene Jüri Ratase umbusaldamine, oli see mõni mõistlik tegu?

Ega opositsioonil ju eriti palju vahendeid ei ole, ta kasutab neid, mis tal on. Praegune koalitsioon on üdini ratsionaalne, üdini pragmaatilistel alustel kokku pandud. Kui palju oleks Kaja Kallasel olnud võimalusi väärata selle koalitsiooni sündi, selle üle võib spekuleerida lõpmatuseni. See koalitsioon oli ainus, mis andis Jüri Ratasele võimaluse peaministrina jätkata. Mitte ükski teine koalitsioon ei oleks seda võimaldanud. See oli ainus koalitsioon, mis andis Isamaale võimaluse tulla vastu oma rahastajate soovile lammutada meie pensionisüsteem. See oli EKREle ainus võimalus pääseda võimule. Seetõttu see koalitsioon sündiski.

Hästi, aga mina ütlen ikka, et Reformierakonna seis on niru, sest pole ühtegi säravat ideed. Kui teie mõnda teate, siis nimetage see nüüd.

Reformierakonna toetus on rahva hulgas kõige suurem.

Ma räägin ideedest, mitte toetusest.

Ärge, palun, omistage oma kinnisideed kogu rahvale ja Reformierakonnale.

Ma küsin, mis on Reformierakonna ideed.

Mina usun, et rahvas teab, keda ta toetab, ja ta toetab Reformierakonda.

Mis need Reformierakonna säravad ideed siis on?

Niipalju, kui neid opositsioonis on võimalik väljendada, on nad kõik säravad. Ma küsiksin hoopis, kuidas me oleme jõudnud selleni, et me siis, kui majandus õitseb, räägime kärpimisest. Keegi peab ju sellele tähelepanu juhtima. Reformierakonna ajal mitte midagi taolist ei olnud.

Ma tahaks teada, missuguse särava ideega võiks Reformierakond praegust seisu väärata. Te ei võitnud ju selleks valimisi, et istuda opositsioonis.

Demokraatia ongi selline, et kes suudavad ühisosa leida, need moodustavad valitsuse. See ühine huvi tekkis kolme erineva huvi liitumisel. Ega selle vastu ei saa.

Nii et te olete leppinud sellega, et oravad istuvad opositsioonis, ja võib-olla valimisteni välja?

Vaadake, kuidas Ameerika Ühendriikides asjad käivad. Kaheksa aastat on president ametis, kaheksa aastat on teise erakonna president ametis. Vaadake, kuidas Rootsis on juhtunud, kaheksa aastat ja kaheksa aastat. Vaadake Soomet, neli aastat ja neli aastat.

Äkki olete koguni valmis selleks, et Keskerakond valitseb 17 aastat nagu Reformierakond?

Reformierakond võitleb, aga arvata, et tema arsenalis on midagi, mida ta pole raatsinud laua alt välja võtta – seda ei ole. Kui teie seisate vastu sellele, et rahvas ei võtaks omaks seda uut normaalsust, kus võidakse öelda, et teie võite rääkida mida iganes, aga meie oleme otsuse langetanud, siis... Kui valitseb apaatia, siis võib see kesta kaua.

Reformierakonnaski on tiib, kes oleks valmis EKREga valitsust moodustama.

Ma ei ole küll sellega nõus. Ma ei välista, on keegi on, aga et oleks mingi tiib, kes tahab EKREga valitsust moodustada, sellega ma nõus ei ole.

Tegemist on üksikute persoonidega?

Ma ei tea isegi neid üksikuid persoone.

Kui Eesti Panga nõukogu esimehe suu läbi sai teatavaks, et vana reformierakondlane Heiki Kranich on EP nõukogu liikmel Rein Minkal näo täis sõimanud ja teda ähvardanud, siis teatas Kaja Kallas, et Mart Laar on üks vana valetaja, ja vanuigi minevat asjad ainult hullemaks. Siin on nüüd kaks küsimust: üks Kaja Kallase reaktsiooni kohta ja teine Reformierakonna kultuuri kohta.

Mulle tundub, et teil on midagi isiklikku Kaja Kallase vastu. Iseenesest on see ikka väga rumal käitumine, kui keegi esitab riigikogule kinnitamiseks nimekirja, mille üle pole ta mingeid konsultatsioone pidanud mitte ühegi erakonna esimehega. See on ülimalt rumal käitumine: arvata, et riigikogu on mingi kummitempel – tuleb mingi suur autoriteet, viskab nimekirja ette, ja seal
lüüakse lihtsalt tempel peale.

Nii et te kordate Kaja Kallase arusaamist, et Laar on üks vana valetaja ja ei saa aru, mis ta teeb?

Mida ta valetas, see jäi mulle arusaamatuks, aga see oli igatahes väga rumal käitumine teeneka poliitiku poolt, ma ei oleks küll seda oodanud. Ma nimetan seda rumaluseks.

Nii et Laar on rumal teie arvates, aga kas Kaja Kallase reaktsioon oli kohane?

Et ta heidab Laarile ette, et ta ei rääkinud erakondadega?

Et ta on üks vana valetaja.

Aga mida ta valetas? Aa, see valetamine käis selle kohta, et kas Reformierakond tahab ühte või kahte liiget Eesti Panga nõukogusse. Niipalju, kui mina tean – aga ma arvan, et ma tean –: Laar ei ole kordagi reformierakondlastega rääkinud. Keegi pole kunagi Laarile ei otse ega vahendajate kaudu öelnud, et soovitakse kahte liiget. Ainus kontakt on Kaja Kallase kiri Mart Laarile, milles ta pakub Reformierakonna kandidaadiks Andres Sutti. Kui keegi peab tõestama, et kas üks või kaks, siis on see Laar, mitte Kaja Kallas.

Nii et nii teie kui ka Kallase meelest on asi Mart Laaris.

Kas teie meelest ei ole?

Täna on nii, et küsimusi esitan mina ja teie vastate. Kas selline kõne, nagu Kranich tegi Minkale, sobib Reformirakonna kultuuri või mitte?

Kõne Rein Minkale? Ükstapuha kes oleks pidanud selle kõne tegema. Oli see Kranich või keegi teine, kõne oleks tulnud ikka teha. Kuule, inimene, sa tahad saada meie poolehoidu, ja sa isegi ei konsulteeri meiega! Seda ei tule, saa sellest aru! Laar oleks pidanud seda ette nägema ilma igasuguste kõnedeta. Et ta kõne järel aru ei saanud, et tema tee on täielik tupik... Ega siis Reformierakond ainsana vastu hääletanud, kõik hääletasid.

Te kinnitasite tänases lehes, et ei kavatse presidendiks kandideerida, ometi kinnitasite interjvuu alguses, et teil on europarlamendis kohutavalt igav.

Läheb huvitavaks!

Keegi usu, et te Kadriorgu ei taha. Võite praegu üles tunnistada, kuidas lugu on.

No aga mis ma teile üles tunnistan, kui te mind nagunii ei usu? Mõtet on rääkida ikka sellega, kelle arvamust sa suudad kuidagi kujundada.

Te ei räägi praegu ju mulle....

Ma räägin Eesti rahvale: mul sellist plaani küll ei ole. Pärast seda, kui ma olen olnud Eestis täitevvõimu juht üheksa aastat, ja rahvas on mind tunnustanud sellega, et ta on mind Euroopa Parlamenti valinud, ei ole mul tahtmist võtta endale mingit esindusametit. Ei. Kategooriline ei. Ma tänan kõigi nende meelitavate spekulatsioonide eest. Kui mul isegi oleks selline hull mõte peas – aga mul ei ole – siis see pole kuidagi teostatav.

Juba ammu lubasite meid viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Millal me sinna jõuame?

Selle valitsusega ei jõua me sinna kunagi.

Ei jõudnud ka Reformierakonna valitsusega.

Reformierakonna valitsusega jõudsime sellele eesmärgile märksa lähemale, aga praegu me kaugeneme sellest eesmärgist. Praegune peaminister ütleb, et peame rääkima maksudest, eelarvetasakaalust!

Jaa, teie olete see dogmaatik, kellele ta viitab, kuidas te aru ei saa?

Sõbrad, kuidas saab inimene olla nii pime, et tahab rääkida kui tulevikus eesseisvast millestki, mis on ammu juba juhtunud? Eelarvetasakaalu ei ole ammu enam olemas, see on ammu jalge alla tallatud.