Andres Tarand: Ülo Nugis oli sõnapidaja ja kindlakäeline mees
„Paljude aastate jooksul, kui me tegutsesime koos Toompeal, võis tema sõna täielikult usaldada,“ kinnitas Tarand Delfile.
Tarand meenutas, et Nugise ülemnõukogus töötamise ajal oli Toompeal väga erinev seltskond. „Selle kummalise moodustise etteotsa, mis viimane ülemnõukogu oli, oli sattunud hästi sobiv mees,“ hindas Tarand. Nugisel oli nimelt nõukogudeaegse tööstusjuhi kogemus.
Nugis on töötanud tehase Ehitusdetail direktorina 1974–1980, suusavabriku Dünamo direktorina 1980–1986 ning tootmiskoondise Estoplast peadirektorina 1986–1990.
„Aega pikkadeks aruteludeks ei olnud, peamiselt olid vastasseisud, mida tuli kiiresti lahendada,“ meenutas Tarand. „Ebakindlaid olukordi oli küllalt palju, minu arvates käitus ta nendes olukordades kindlakäeliselt.“
Tarand meenutas, et hiljem tööalastel välisvisiitidel olles istusid nad Nugisega hiliste öötundideni ja arutasid selle üle, kuidas mõni otsus oli sündinud, mida oleks võinud või saanud teha ja kuidas.
„Meie huumoritaju oli üsna sarnane ja me saime ka üsna palju naerda,“ lausus Tarand. „Meile ei olnud kunagi tõsiseid intriige, kuigi oli erimeelsusi. Mul on tõeliselt kurb meel, et niisugune mees on läinud.“
Tarand meenutas ühte kujutluspilti, mis on tema mällu jäänud Ülo Nugisest. See oli tema sõnul 1990. aasta 15. mail, kui arutlusel all oli Lenini kuju mahavõtmine ja Toompeale olid meelt avaldama tulnud inimesed eesotsas metallitööstusettevõtte Dvigatel direktor Vladimir Jarovoiga.
„Interrinnet ta tundis,“ märkis Tarand. „Siis nad seisid seal Jarovoiga ja nende vastasseis on mulle mällu sööbinud,“ rääksi Tarand, kuidas mõlema kehahoiakud väljendasid inimeste enesekindlust ja Nugis oli selles situatsioonis Jarovoist üle.
