"Ülo Nugis oli üsna tähelepanuväärne autokraat, kelle sõna oli harjutud kuulama nii kohalikus parteikomitees, tehase kollektiivis, mida ta juhtis või valitses ja see autoriteet osutus asendamatuks pöördelistel aegadel;" meenutas Raid kadunud Nugist.

"Oli inimesi, kelle juurde oli harjutud pöörduma teo motiivist sõltumatult ja taheti siiralt, kas nõu või määrida laia ja õhukese kihina laiali vastutus, ja Nugise isik sobis selleks suurepäraselt. Mingeid üleminekuraskusi tal polnudki, ta tegi seda, mida ta oskas ja ajaloolisi tõmbetuuli haistis ta üsna herk nina eksimatult."

Raid möönis, et ilma isiklike ja üsna suurte ambitsioonideta ei tee ajaloolistel hetkedel suurt midagi, pigem üldse ei midagi.

"Ta mobiliseeris enda ümber üsnagi teovõimelise ja juba autoriteeti omavatest inimestest seltskonna, keda ta usaldas ja kes olid suutelised asja lõpuni viima, kõnelustest Nugisega ka mitteametlikus atmosfääris just selline mulje jäigi," meenutas raid 1990ndate aastate suurt poliitikut.

"Ta nägi end mitte vähema kui ajalukku mineva riigimehena ja selle staatuse ta vaieldamatult ka omandas. Tõsi, ta ei olnud oma otsekohesuse ja paljude meelest liigagi suure radikaalina mingisugune etiketi või diplomaatia musterkuju, kuid teistsugusena poolnuks ta ilmselt oma missiooni välja kandnudki."

Raidi sõnul võibki tema vastuolulise iseloomu ja tegevuse üle vaidlema või arutlema jääda, kuid oma osa mängis ta lõpuni ja tegi seda üsna efektselt – pealtnäha suurema pingutuse ja läbielamiseta, aplaus tuli südamest ja protagonist käis laval kummardusi veel korduvalt tegemas.

"Kõik muu ja eelpoolnimetatu koos igasuguse udu hajumisega tuli hiljem. Tänud talle igatahes," lõpetas Raid kommentaari Delfile