"Pahatihti ei püsi korrumpeerunud süsteemid mitte niivõrd jõul ja nutikusel, vaid pigem sellel, et oponendid on koostöövõimetud ega suuda luua tõsist vastukaalu. Keskerakonna võim Tallinnas kinnistus 2002 ja 2005 aasta kohalikel valimistel niiviisi, et Keskerakond (loe: Savisaar) kogus kõigist häältest umbes 40 protsenti, kuid vastasrinna killustatus tagas talle volikogu mandaatide enamuse," kirjutas Herkel.

"Alles 2009 ja 2013 aastal saavutas Keskerakond enamuse ka kõigist häältest. Terve mõistus ütleb, et opositsioon pidanuks koonduma ühisnimekirjaks juba üleüle-eelmistel kohalikel valimistel. Kuna seda ei tehtud, on Keskerakonna võimumonopol järjest kinnistunud," kirjutas Herkel.

"Viimased erakondade valimisliidud Tallinnas olid eelmisel sajandil. Valimistulemused ja terve mõistus ütlevad, et sel sajandil pole Keskerakonna võitmine Tallinnas ilma ühise suure valimisliiduta võimalik olnudki. Miks ometi pole see tekkinud? Umbes 15 aastat tagasi leppisid tollased suurerakonnad kokku, et valimisliidud tuleb poliitikamaastikult välja kitkuda. Ehkki see katse lõppes õiguslikus mõttes fiaskoga ja valimisliidud jäid, on ühisnimekirja idee suurerakondadele tabu. Kunagi ka „valgeteks erakondadeks“ kutsutute (IRL, Reformierakond, sotsid) eesmärk pole olnud Tallinna võimupüramiidi koos tuulutada, vaid igaühe oma lipp volikogus."

"Kõik see kordub suure tõenäosusega eeloleval sügisel, kui erakonnad kokku ei lepi – aga sellest pole ühtegi märki. Võisteldakse küll selle nimel, kes on Keskerakonna suurim valimiseelne oponent, kuid ei võidelda selle nimel, et Keskerakond Tallinna volikogus kukutada," kirjutas Herkel.