Andres Arrak: riigipensionide süsteem kukub varsti kokku
Arrak selgitas, et täna makstavate pensionide raha korjatakse tänastelt töötajatelt, kelle arv aga väheneb.
„See süsteem kukub kokku sellepärast, et sotsiaalse heaolu mudelid pärinevad ajast, mil ühe pensionäri kohta oli 5-6 töötajat. Madala sündimuse määra ja vananeva ühiskonna tingimustes tuleb riigipensioni süsteem ära unustada.“
Juba praegu on paljudes riikides kaks töötajat ühe pensioni saaja kohta. Näiteks Eestis on Arraku sõnul 640 000 reaalset töötegijat, aga 300 000 vanaduspensionäri. Mõnes Euroopa riigis läheneb see suhe juba üks ühele, näiteks Itaalias.
Inflatsioon sööb II pensionisamba raha
Kui inimene on raha paigutanud teise pensionisambasse, siis sööb selle ära inflatsioon, rääkis Arrak ja tõi näite oma pensionisamba kohta. „Ma olin kaheksa aastat maksnud ja nominaalselt oli seal pisut vähem, kui ma olin sisse maksnud, aga kui arvestada inflatsiooni, siis oli kadunud kolmandik."
Lisaks peab Eesti mees elama vähemalt 80-aastaseks, et teise pensionisambasse kogutud raha tagasi saada. Eesti mehe keskmine eluiga aga ei küündi nii kõrge eani.
III pensionisambaga võetakse rohkem riske
Kolmanda pensionisamba investeeringutega võetakse Arraku sõnul rohkem riske, kuid iga järgnev finantskriis sööb ka selle investeeringu ära. „Kui me toome Kreeka mängu, siis need, kes tegelikult oma rahast ilma jäävad, on Euroopa pensionärid. Saksamaa ja Prantsusmaa pangad on pensionifondide raha paigutanud Kreekasse.“
Ka Eesti pensionifondide raha on Arraku sõnul Kreekasse paigutatud. „See teeb tulevaste pensionäride elu nutuseks.“
Arrak meenutas, et pensione on inimkonna umbes 35 000 aastase ajaloo jooksul makstud sadakond aastat. „Tundub, et paarikümne aasta pärast lõpeb see ära. Aga kui enne saadi hakkama, küll siis saadakse ka edaspidi hakkama.“
Häid lahendusi pole
Põhjustest rääkides ütles Arrak, et juba koolis tehakse kõigile selgeks, et iga liik, mis ei paljune, sureb lihtsalt välja. „Ega ühiskonnal, kes jätab lapsed tegemata, häid lahendusi ei ole.“
Tema sõnul on inimesed viimase saja aasta jooksul arenenud riikides maalt linna kolinud, lapsed sünnitamata jätnud, elavad keskküttega majades ja ostavad poest süüa, mis on kasvatatud 5000 kilomeetri kaugusel. „See lihtsalt ei mängi enam välja. See on läbi ja sellega tuleb hakata arvestama.“
Euroopa on Arraku sõnul jõudnud võlakriisi sellepärast, et olemasoleva elatustaseme säilitamise pärast on võetud laenu.
Fantaasial tuleb lennata lasta
Arrak soovitas, et oma tuleviku kindlustamiseks tuleb lapsi teha, panna raha heas kohas asuvasse kinnisvarasse või kunstiteostesse.
„Iga inimene peaks fantaasial lennata laskma. Raha tuleb panna varadesse, mille väärtus ajas kasvab.“ Ta tõi näiteks oma naabrimehe, kes kasvatab maarjakaske, mis on umbes 40 aasta pikkune investeering. Kulda investeerimist Arrak ei propageeri, sest see on turu suhtes väga tundlik.
Eesti Nokia
Arraku sõnule ei seisne Eesti Nokia mitte kõrgtehnoloogias, vaid vanainimeste hooldus- ja spaateenustes. „Maailmas on sadade miljonite kaupa neid pensionäre, kellel on veel raha, et maksta meile enda leotamise eest. Siibri vahetaja tuleb Indiast sisse tuua, aga muidu on vanurite eest hoolitsemise äri tõusev trend. See võiks olla Eesti Nokia. See osa ühiskonnas kasvab ja nad on veel pikka aega ka maksujõulised.“
