Andres Arrak: humanitaar osutub tihtipeale elujõuetuks

 (57)
Andres Arrak: humanitaar osutub tihtipeale elujõuetuks
EBSi õppejõud, majandusteadlane Andres ArrakFoto: Raivo Tasso

Tallinna Ülikoolis filosoofia eriala lõpetanu ei ole suutnud rohkem kui poole aasta jooksul tööd leida ja klienditeenindajaks ta hakata ei taha. Huvitav, kas viimane on sotsiaalne või reaalne eriala, küsib EBSi õppejõud Andres Arrak ja leiab, et tegelik põhjus peitub matemaatika pelgamises.

"Klienti teenindades midagi ju ei toodeta. Konkreetsel juhul võib tegemist olla muidugi ka noore neiu isiksuselise probleemiga," ütles Arraks Vikerraadiole antud kommentaaris, kuid ta näeb siin laiemat probleemide ringi.

Arrak leiab, et tänane digimaailmas üles kasvanud ja justkui hästi palju teadev humanitaar osutub tihtipeale elujõuetuks. Ta lisas, et teatud erialadel on ka ilmselge üleproduktsioon, tuues näitena õpetajad, semiootikud, filosoofid, looverialad.

"Ja mis ajast loetakse kolm aastat koolipinki nühkinut kõrgharituks?" küsis Arrak. "Hea küll – Euroopa otsustas end mingil hetkel Bolognas hariduspoliitiliselt seebiks keeta - nii nagu ka demograafiliselt ja majanduslikult." Ent see ei muuda Arraku sõnul asjade olemust.

"Tööturul makstakse üldjuhul teadmiste, oskuste ja kogemuste eest tervikuna. Preili Nagelit oli ülikoolis küll õpetatud süsteemselt mõtlema, küll aga mitte oskama formuleerida, millist tööd ta siis lõppude lõpuks soovib saada või kellena töötada. Igal juhu ei suutnud ta seda selgitada töötukassa ametnikule," kritiseeris Arrak.

Seotud lood:

Tartu Ülikooli teadlaste väide on, et humanitaarid teenivad tegelikult rohkem. "Ju on nad seevõrra ühiskonnale kasu(m)likumad," pakkus Arrak. Iseküsimus on tema sõnul, miks küsitleti värskeid koolilõpetajaid aasta pärast diplomi saamist, aga mitte näiteks vähemalt viis aastat tööalast karjääri teinuid.

"Oleksin soovitanud teaduritel tutvuda ajakirjas Forbes avaldatud uuringu tulemustega," soovitas Arrak. "Ma ei usu, et Ameerika tööturg oma põhiolemuselt erineb Eesti omast."

Forbes toob ära kümme kõige halvemat erialavalikut nii palga kui tööpuuduse mõttes, ja 15 kõige paremat erialavalikult. Halvimate hulka kuuluvad peale graafilise disaini eranditult sotsiaalteadused: antropoloogia, arheoloogia, film, kunst, filosoofia ja usuteadused, humanitaarteadused ja vabad kunstid, muusika, ajalugu, keeled ja kultuur.

Palk nendel erialadel on keskmiselt 30 000 dollarit aastas ja tööpuuduse määr 10-11 protsenti, samal ajal kui keskmine tööpuudus oli USAs kaheksa protsenti, viitas Arrak Forbesi artiklile.

Viisteist parimat eriala koondusid kõik ümber märksõnade inseneriteadused, matemaatika, keemia ja füüsika ning loomulikult ka infotehnoloogia. Sissetulek karjääri alguses neil erialadel kõikus 50 000 dollari ümber, karjääri tipus aga 90 000 dollari ümber.

Tartu teadlased tõestasid, et millegi müümine on tunduvalt tulusam kui sama asja tootmine. Arrak on sellega nõus: "Tänane põllumees saab toidukauba letihinnast tõesti heal juhul vaid kümnendiku. Ülejäänud raha voolab kohalike ja skandinaavia töötlejate, vahendajate ja õhumüüjate taskusse."

Arrakut huvitab, mida nad aga siis töötleks või vahendaks, kui ka põllumees oleks hoopis sotsioloogiat või politoloogiat või retoromaani keeli õppinud.

"Ajalooline paradoks on tõesti, et vahendajad ja müüjad istusid juba ammu aega tagasi tootjatele pähe," meenutas ta. "Kas ei ole mitte kaasaegne majandusteadus teenindusmajanduse postuleerimisega ummikusse jooksnud? Loetakse ju ühiskonda ja selle majanduse struktuuri seda arenenumaks, mida vähem on tootmist ja mida rohkem teenindamist."

Arrak pakub ka võimaluse, et äkki ongi Eesti majandus palju arenenum kui Ameerika oma ja väärtustab teenuseid enam? "Aga äkki ongi tänane arenenud maailm (võla)kriisis just seetõttu, et on kogu tootmise odavatesse riikidesse viinud ja põhitegevusena teenindab. Kusjuures osutades kasvavalt üha mittevajalikumaid teenuseid, mida nimetataks ka elamus- ehk adrenaliinimajanduseks."

Kuid kas ikka üksteise kallistamine toob süsteemi raha juurde?

Loe veel

Arrak toob sellekohase näite: "Oletame, et mina masseerin teid ja teie lakite minu küüned. Maksame kumbki teisele selle eest 100 eurot. Kas Eesti sisemajanduse kogutoodang kasvas nüüd 200 euro võrra? Justkui kasvas. Hästi, maksame siis nüüd teineteisele 200 eurot. Kas nüüd kasvas majandus 400 euro võrra?. Nii võiksime ju muutuda maailma rikkaimaks riigiks väga kiiresti. Ei ole vaja mingeid naftavarusid, mingit innovatsiooni ega investeeringuid!"

Arraku sõnul on selge see, et üksteise siseriiklikult kallistamine ja musitamine ei too raha juurde. Küll aga, kui me teeme seda näiteks soomlaste kallal, mis tähendab teenust eksportides.

Tegelik põhjus, miks igasugused „loogiad“ nii populaarsed on, peitub Arraku sõnul matemaatikas, õigemini selle pelgamises.

"Keskmine eesti laps hakkab matemaatikat pelgama kuskil viiendas klassis. Sealt alates muutuvad ülesande kirjeldused veidi pikemaks," kirjeldas ta olukorda. "Nüüd tuleb suuta viis lauset mõttega läbi lugeda ja viienda lause juures ikka veel mäletada, mida esimeses öeldi. Aga kuna see neti- ja I-padi põlvkond pole mitte kunagi lugenud midagi, mis oleks pikem kui viis rida ja mis ei plingi ega vaheta värvi, siis olemegi probleemi ees."

Majandusteadlase sõnul tuleb tegelik pauk umbes 20 aasta pärast. "Siis on tänased koolilõpetajad oma võimete tipus ehk kuskil neljakümnendate keskel ja need müügimehed ning sotsioloogid pole siis võimelised haldama ja korras hoidma neid tehnoloogiaid, mida me ei suuda täna veel ettegi kujutada," prognoosis ta. "Haldavad ja korras hoiavad natuke teise silmakaare ja nahavärviga inimesed. Arvaku Tartu ülikooli teadlased, mida tahavad. Ka sotsiaalteadlastel võiksid jalad vastu maad puutuda."