Andmete salastamise ja avalikustamise temaatikat pole Peebu sõnul avaliku teabe seaduse 10-aastase kehtivusaja jooksul piisavalt koordineeritud ning kuigi nüüd on AKI läbi viinud massiivse koolituse ja koostanud juhendmaterjalid, siis valitseb aastatepikkuse koordineerimatuse tõttu ikkagi korralagedus.

Näide kehva koordineerituse kohta on Peebu sõnul ka riigiasutuste ja omavalitsuste veebilehtede ja dokumendiregistrite eri loogikad. ”Valitsusasutuste ühesugune veebinägu on alles töös,” kinnitas Peep, et asjaga tegeletakse.

Dokumentide salastamisega seoses nentis Peep, et mõni ametnik seab liiga palju juurdepääsupiiranguid, kuid märkis, et mõni tolle ametniku kolleeg – isegi samas asutuses – jätab piirangu seadmata sellele, mis seda tõsiselt vajaks. ”Näiteks sotsiaaltöö alasele kirjavahetusele (sotsiaaltoetused, perekonnaelu üksikasjad jms),” sõnas Peep.

Ta sedastas, et ametnik võib sellisel juhul seada küll piirangu, kui dokumendi pealkirjast ja adressaadi nimelt saab kogu sisu välja lugeda, näiteks ”Juku Juurika toimetulekutoetus”. Seega pole avaliku teabe seaduse rakendusprobleemid seotud vaid liigse salastamisega.

”Eesti on väheseid riike maailmas, kus mitte üksnes asutustes koostatud eelnõud-lepingud, vaid ka kogu kirjavahetuse andmestik kajastub asutuste veebipõhistes dokumendiregistrites,” rääkis Peep. ”Sealhulgas eraisikutega peetav kirjavahetus.”

Eraisikutega peetav kirjavahetus vajab Peebu sõnul aga reeglina piiranguid. ”Kas või selleks, et rämpspostitajad ei saaks eraisiku kodust aadressi või e-posti aadressi riigi abiga kätte. Piirang ei tähenda, et kogu dokumendi sisu on salastatud, näiteks saab välja anda töövõtulepingu või märgukirja ilma inimese koduse aadressita.”