Intervjuus Delfile kinnitab Araloff, et Brüsselist ja teistest Lääne-Euroopa pealinnadest pärinev surve Balti riikidele on reaalsus, mida ei saa eirata. Sealjuures peaks Eesti olema valmis ka surveks kodakondsusküsimuses.

„Tegelikkuses on mõju vanade ja rikaste liikmesriikide käes. Eesti diplomaatide võime kaitsta Eesti huve on väga piiratud,” hoiatab Araloff.

DELFI: Millele tugineb teie hinnang, et Eestist võib tulevikus saada kakskeelne riik? Viitasite vestlustele diplomaatidega. Milliste riikide diplomaate silmas peate?

ARALOFF: Minu analüüs põhineb regulaarsetel vestlustel Lääne diplomaatidega Washingtonis ja Berliinis, samuti nende Ida-Euroopa kolleegidega Balti riikidest ja Poolast. Loomulikult põhineb see ka minu oma kogemusel.

Kas teie artikkel oli mõeldud provokatiivse hoiatusena või on teie hinnangul kakskeelse Eesti näol tegu varem või hiljem realiseeruva paratamatusega?

Eesti ja Läti ühiskonnad on juba de facto kakskeelsed. Mina isiklikult tahaks näha teie riiki vabana kõigist Vene okupatsiooni jälgedest. Minu enda pere elas Nõukogude ajal üle küüditamise Baltikumis. Paraku on valus reaalsus teistsugune. On väga tähtis, et Balti riigid saaks vabalt valida, kas nad soovivad olla kakskeelselt ka de jure, ilma igasuguse välise surveta, kaasa arvatud EL „sõprade” surveta. See oligi mu artikli põhisisu.

Peaminister peab teie juttu tulevasest kakskeelsest Eestist täielikuks jamaks. Kuidas te seda kommenteerite?

Surve, mis on Balti riikidele Brüsselist ja teistest Lääne-Euroopa pealinnadest tulnud, on reaalsus, mida ei saa eirata. Härra Ansip, olles EL-i liikmesriigi riigipea, ei saa seda avalikult tunnistada.

Peaministri peamine argument on, et Eesti on EL-i liige ja ilma meie nõusolekuta ei saa keegi meile midagi peale suruda. Kuidas te sellele vastate?

Mina tahaks, et Eesti ja teised Balti riigid saaks suurema mõju EL-is poliitika tegemise protsessis. Tegelikkuses on mõju vanade ja rikaste liikmesriikide käes.

Kas teie hinnangul Eesti positsioon suhtluses Venemaaga tugevnes või nõrgenes pärast liitumist Euroopa Liiduga?

Mis puudutab Eesti positsiooni euroliidus, siis see on väga keeruline küsimus. Et olla täpne –tugevalt mõjutavad Eestit praegu tugevalt vanad liikmesriigid, kaasa arvatud suhetes Moskvaga.

Eesti keel riigikeelena on kirjas meie põhiseaduses, mida on väga raske muuta. Milliste mehhanismide või protsesside kaudu Te kujutate ette, et Eestis hakkaks kehtima kakskeelsus?

Ma ei saa kommenteerida põhiseaduse muutmise küsimust, sest mul ei ole selle kohta piisavalt infot.

Kas usute, et peale keeleseaduse hakkab Brüssel meile survet avaldama ka kodakondsusseaduse küsimuses?

Loomulikult. Tegelikult ongi teemaks vene vähemuse staatus Balti riikides kompleksselt, kaasa arvatud kodakondsusküsimus.

Euroopa Liidu ja Vene suhted, kes mängu juhib? Kas suuremad ajavad oma asja väikeste arvel või saab uskuda Eesti poliitikuid, kes ütlevad, et ka meil siiski sõnaõigus?

Geopoliitilisest vaatepunktist on Venemaa praegune positsioon palju soodsam kui tema Lääne partnerite oma. Peamiselt tänu tema energiaressursile. Loomulikult ei juhi väikesed riigid nagu Eesti siin mängu. Tallinn omab sõnaõigust mõnedes küsimustes, aga „suured vennad” — Brüssel ja Washington — omavad tunduvalt suuremat mõju.

Kas teie hinnangul on Eesti suutnud oma huve EL-is avaldada ja kaitsta?

Eesti diplomaadid on väga head professionaalid. Neid hinnatakse Lääne-Euroopas ja USA-s kõrgelt, kuid nende võime kaitsta Eesti huve on väga piiratud.

Teie uurimiskeskuse internetiportaalis avaldatud analüüsidel on provokatiivsed pealkirjad ja provokatiivne sisu. Mida te ütlete neile kriitikuile, kes ei pea teid seepärast tõsiseltvõetavaks väljaandeks?

Ajakirjandus on alates oma algusest saadik kasutanud mõistlikus koguses provokatsiooni. See on täiesti õigustatud seni, kuni asi ei ole muutunud faktide võltsimiseks.

Eesti saadik europarlamendis Andres Tarand kommenteeris, et teie artikkel meenutas talle KGB tegutsemist. Kas te suhtlete tööalaselt eriteenistustega, kaasa arvatud Vene salaluure FSB-ga?

Mis puutub minu tööalastesse kontaktidesse FSB-ga, siis… see on tõesti nali. Igasugustesse vandenõuteooriatesse uskumine on tüüpiline näide nõukogulikust mõtlemisest. Kahjuks ei usu mõned inimesed Eestis ikka veel, et ajakirjandus vabas maailmas võib ja peab väljendama oma sõltumatut seisukohta, meeldigu see poliitikutele või mitte.

Kas te võite meile avada pisut keskuse Axis Information and Analysis (AIA) tausta. Mis on teie põhitöövaldkond?

AIA asutati 2005. aastal ärilise ettevõtmisena, mis spetsialiseerub info kogumisele ja analüüsidele julgeoleku, geopoliitika ja makromajanduse teemadele Euraasias.

Algselt oli peaosakonna põhifookus info ja analüüs regiooni ja riikide võtmeisikute kohta, kes tegutsesid julgeoleku, diplomaatia, sisepoliitika või majanduse valdkonnas. AIA agentuur keskendub geopoliitiliste, julgeoleku ja makromajanduse küsimustele Euraasias. Praegune põhiprojekt on pühendatud valimiseelsete kampaaniate jälgimisele, hääletusprotsessile ja valimiste mõjule regioonis.

Agentuuri põhirõhk on kohaliku või regionaaltaseme valimistel ja nende mõjul. Erilist tähelepanu pöörab AIA eriteenistuste ja nende endiste töötajate tegevusele.

AIA veebilehekülg avati 2005. aasta mais, et osaliselt avaldada AIA töötajate töid. AIA asutaja on eraettevõtja Michael Elbaz, kelle erialaks on regionaalne julgeolek. Varem on ta osalenud mitmetes meedia ja nõustamisprojektides Lähis-Ida ja Kesk-Aasia julgeoleku teemadel. Enne AIA asutamist töötas Elbaz mitmetes erinevates ametites Lähis-Idas, Kesk-Aasias, samuti Prantsusmaal ja Venemaal.

Eestis liigub kuulujutt, et teie uurimiskeskuse analüütikud kirjutavad varjunime all. Vastab see tõele?

Simon Araloff on päriselt olemas. Oma tööga seotud põhjustel on aga vaja kasutada pseudonüümi.

Kui suur on AIA kaastöötajate ring?

AIA meeskond koosneb ajakirjanikest, ekspertidest ja valitsusametnikest. Selleks, et vältida võimalikke probleeme ning ka isikliku turvalisuse huvides, kasutab suur osa AIA töötajatest pseudonüüme. Keskusega teevad konfidentsiaalselt koostööd mitme riigi välisministeeriumid ja valitsused nii Kesk-Aasias, Balti riikides kui ka Kesk-Euroopas.

AIA põhikoosseisu kuulub mitmeid eksperte ja tehniline personal. Terve hulk ajakirjanikke, eksperte ja valitsusametnikke töötavad meiega vabakutselisel alusel. Igal kaastöötajal on oma isiklik ja konfidentsiaalne allikate võrgustik riigis ja regioonis, kus ta töötab.

Kes teid rahastab?

AIA-d finantseerib Michael Elbaz.

Kus asub teie peakorter?

AIA peakorter asub ühes Lääneriigis. Asutuse esindajad töötavad EL-i maades, Lõuna-Kaukaasias, Kesk-Aasias, Venemaal, Türgis ja Iisraelis.

Milline on teie infovõrgustik?

Reeglina on AIA eksperdid pärit riigist või regioonist, mida nad katavad. Selleks, et AIA töötajaks saada, peab inimene väga hästi oskama vähemalt ühte kohalikku keelt.

AIA kasutab massimeediat, raamatuid, erialaseid väljaandeid, akadeemilisi kirjutisi, ametlikke valitsusdokumente ja avalikke arhiive eri riikides. Infot kogutakse eri ürituste raames poliitikutelt, akadeemikutelt ja kommertsüritustelt: pressikonverentsid, sümpoosionid, seminarid, näitused jne. Lisaks kasutavad AIA professionaalid oma regioonis kontakte valitsustes ning äri- ja akadeemilistes ringkondades.