Esialgu pole Kaasi arvates Eesti poliit- ja äriringkondades veel märgata Moskva suhtes liigset ja põhjendamatut eufooriat. “Mingisugune optimismi hõng või lootus suhete paranemisele Eesti poolel kindlasti on, kuid eufooriaks seda küll nimetada ei saa,” rääkis ta Delfile.

“Vene poolel paistab samuti olevat soov üldisemalt Läänega suhteid siluda. Küsimus on aga selles, mis on selle eesmärk ja pinnas? Selle eesmärgiks on üsnagi ametlike Moskva dokumentide järgi takistuste kõrvaldamine Vene-Lääne suhetes selleks, et riik saaks hakata lõpuks moderniseeruma, eelkõige tehnoloogiliselt,” ütles Kaas ja lisas, et Vene majandus on väga sõltuv ka välisraha sissevoolust, nagu näitab 2008. aastal alanud finantskriis.

“See pinnas, mis on suunanud Venemaa poliitikat viimase kümne aasta jooksul, on aga jäänud samaks. Venemaa tipp-poliitiline eliit ja võimusüsteem pole muutunud. Ka ei ole põhjust arvata, et Venemaa poliitilise eliidi tipus on toimunud murranguline väärtuste ümberhindamine, maailmapildi ümberkujundamine,” täiendas ta.

“Suhete soojenemine Venemaa ja Lääne vahel üldisemalt ning Eesti ja Venemaa vahel konkreetsemalt — kui see tõesti toimub — on seega tervitatav, kuid sellesse tuleks suhtuda mõistliku skepsisega ja rakendada pigem äraootavat positsiooni ning vaadata, kaua selline positiivsem liin Venemaa poolt jätkub ja kuhu see välja viib,” järeldas Kaas.

“Venemaa pragmaatilised, majanduslikke eesmärke esile tõstvad ringkonnad on Eesti suhtes varasemast viisakamad, aga kui me tuletame meelde (Venemaa ettevõtjate ja töösturite liidu juhi) härra Šohhini külaskäiku Eestisse, siis kogu selle toonilt positiivse retoorika taustal tegi ta mitmeid märkusi vähemustepoliitika jms kohta, mida Venemaa välisministeerium on kasutanud juba viimased kümme aastat. Nii et küsimus on eelkõige stiilis ja rõhuasetustes, mitte sisus.”

Eesti on teinud kõik endast oleneva

Kaasi hinnangul on Eesti Venemaa-poliitika olnud viimastel aastatel üsna adekvaatne ja tema arvates on Eestil rohkem võimalusi suhete rikkumiseks kui parandamiseks. “Eesti saab suhete üldist fooni, stiili ja õhustikku üsna palju rikkuda emotsionaalsete ja teraapilist rahuldust pakkuvate avaldustega, millel pole väga ratsionaalset poliitilist eesmärki, või mõningate sümbolväärtust omavate sammude astumise või astumata jätmisega.”

“Näiteks Teise maailmasõjaga seonduv on üks tundlik teema ja Toomas Hendrik Ilvese visiit Moskvasse leidis sellega seoses positiivset äramärkimist. See on üks niisugune samm, mis võis aidata parimal juhul seda fooni parandada, kuid päris kindlasti seda ei riku. Aga kas sellest piisab kahepoolsete suhete oluliseks parandamiseks, on kaheldav,” lisas välispoliitikaekspert.

“Eesti on täitnud kõik need lüngad, mida Venemaa Eestile ette heidab, kui arvesse võtta laiemat Lääne või rahvusvahelise kogukonna arvamust. Eesti vähemustepoliitikal pole häda midagi, mittekodanike arv on vähenenud jne. Need on kõik nö probleemid, mida Venemaa käsitleb takistusena kahepoolsete suhete arendamisel ja nende osas on Eesti teinud kõik endast oleneva lähtudes oma seadustest,” nentis Kaas.