Kõiki neid uudiskilde kokku pannes ja analüüsides on üsna selge, et sellel viimasel algatusel on Eesti poliitikamaastikul oma roll mängida. Alkoholiaktsiisiga ülepingutamisest alguse saanud rahvaalgatus „Maksud Lätti“ saab nimelt sel suvel uue nime, kui nad korraldavad iseseisvuse taastamise aastapäeval uue rahvaürituse „Kõik koos: nõuame poliitilist vastutust!“.
Samas pole aimugi, mis nime nad tulevikus kasutama hakkavad (ürituse pressiteade oli saadetud välja pealkirjaga „Rahvaalgatusliku suveräänsusliikumise pressiteade“), mistõttu kavatsen seda liikumist siin läbivalt nimetada „Maksud Lätti“ algatuseks.
Selles pressiteates selgus, et „Maksud Lätti“ algatusel on nüüd samamoodi poliitilised eesmärgid, mis teatud määral kattuvad Riigireformi sihtasutuse ja „Eesti 200“ mõtetega. Näiteks vähem bürokraatiat; rahvaalgatuse taastamine (sh presidendi otsevalimine); parlamendiliikmete töötasu sidumine kohalolekuga; riigikogu valimiste korra muutmine ja soov näha riiki juhtimas oma valdkonna eksperte.
Erinevaks teeb olukorra lihtsalt see, et Riigireformi sihtasutuse ning „Eesti 200“ ellukutsujad on Eesti eliit. „Maksud Lätti“ aktsioonis lõid aga kaasa (ja tõenäoliselt löövad kaasa ka suvel) pigem „tavalised“ inimesed, kes on poliitikas ja poliitikutes pettunud. Kui juba mitu tuhat inimest otsustas pingutada nii palju, et sõita koos protestimeeleolus vabariigi sajandal aastapäeval 24. veebruaril Lätti, siis võib eeldada, et nendele kaasamõtlejaid võib olla kordades rohkem.
Huvitav, kas Jüri Ratas kavatseb ka Taavi Leppiku ja „Maksud Lätti“ seltskonna valitsuskabineti istungile kutsuda, et nende riigireformi mõtteid ära kuulata?
Hetkel veel on nad tõenäoliselt „peidus“ arvamusküsitlustes selles kategoorias, kes vastavad, et nad ei hääletaks ühegi poliitilise jõu poolt, mistõttu nende parteilist eelistust ei pruugi kuskilt välja lugeda. Tõenäosus on ka see, et nad lihtsalt ei hääleta, ehk teisisõnu ei suuda opositsioon nende protestimeeleolu vastuhäälteks konverteerida.
Politoloog Martin Mölder kirjutas maikuus uuringust, kus uuriti eestlastelt, kas nende hinnangul oleks Eestis vaja täiesti uut erakonda. Umbes 30% vastajatest oli selle väitega nõus, kuid Mölderi hinnangul ei tasuks kohe arvata, et needsamad 30% uue poolt hääletaksid. Aga nad olid väga selgelt teistest kriitilisemad poliitilise süsteemi ja poliitiliste institutsioonidega. „Samuti on nad keskeltläbi natuke negatiivsemalt meelestatud demokraatia suhtes, nad on vähem rahul demokraatia toimimisega Eestis ja on teistest natuke negatiivsemad elu suhtes Eestis tervikuna,“ kirjutas Mölder. „Ühesõnaga, tegemist on mõnevõrra enam poliitikast võõrandunud või poliitiliselt rahulolematute inimestega.“