• Maikuus oma poliitiliste ettepanekutega välja tulnud seltskond, kes kasutab nime „Eesti 200“ ja on loonud sellenimelise mittetulundusühingu, on selgel kursil moodustamaks uut erakonda. MTÜ tegevjuht Henrik Raave ütles Delfile, et „MTÜ juhtimine peaks looma valmiduse, et sügisel kui otsus erakonna moodustamise kohta vastu võetakse, on võimalik lendstardist edasi minna. Kui siis tuleb otsus, et erakonda ei moodustata, lõpetab ka juhatus oma tegevuse.“
• Reformierakonna juht Kaja Kallas kutsus „Eesti 200“ algatajaid ja toetajaid Reformierakonna rüppe.
• Turu-uuringute ASi poolt läbi viidud arvamusuuring näitas, et 15% Eesti inimestest „lubas kaaluda Eesti 200 poolt hääletamist.“ Samuti näitas see, et ootamatult palju inimesi (umbes 40%) ei eelistaks ühegi erakonna juhti näha peaministrina.
• Ettevõtjate poolt ellu kutsutud Riigireformi sihtasutuse eestvedajad Olari Taal, Jüri Raidla, Riina Varts, Viljar Arakas ja Aivo Adamson tutvustasid oma plaane valitsuskabineti istungil. Valitsuse pressiteate järgi soovis valitsus peaminister Jüri Ratase sõnutsi ära kuulata sihtasutuste eestvedajate ettepanekud avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamiseks, sest headest ideedest ja aktiivsest mõttevahetusest on võita kogu riigil. „Iga algatus, mis aitab muuta riigi toimimist tõhusamaks, on alati teretulnud. Soovin seetõttu sihtasutuse eestvedajaid siiralt tunnustada,“ ütles Ratas.
• „Maksud Lätti“ ürituse üks eestvedajatest Taavi Leppik rääkis Delfile, et 20. augustil toimuval „Kõik koos“ aktsioonil tõenäoliselt uut poliitilist erakonda ei algatata. Samas ei välistanud ta, et ta ise võib kunagi tulevikus poliitikaga end siduda. „Eesti poliitika on nii räpane, et mina end sellega siduda ei taha, kuid ma ei ütle, et ma seda kunagi ei tee,“ ütles Leppik.

Kõiki neid uudiskilde kokku pannes ja analüüsides on üsna selge, et sellel viimasel algatusel on Eesti poliitikamaastikul oma roll mängida. Alkoholiaktsiisiga ülepingutamisest alguse saanud rahvaalgatus „Maksud Lätti“ saab nimelt sel suvel uue nime, kui nad korraldavad iseseisvuse taastamise aastapäeval uue rahvaürituse „Kõik koos: nõuame poliitilist vastutust!“.
Samas pole aimugi, mis nime nad tulevikus kasutama hakkavad (ürituse pressiteade oli saadetud välja pealkirjaga „Rahvaalgatusliku suveräänsusliikumise pressiteade“), mistõttu kavatsen seda liikumist siin läbivalt nimetada „Maksud Lätti“ algatuseks.

Selles pressiteates selgus, et „Maksud Lätti“ algatusel on nüüd samamoodi poliitilised eesmärgid, mis teatud määral kattuvad Riigireformi sihtasutuse ja „Eesti 200“ mõtetega. Näiteks vähem bürokraatiat; rahvaalgatuse taastamine (sh presidendi otsevalimine); parlamendiliikmete töötasu sidumine kohalolekuga; riigikogu valimiste korra muutmine ja soov näha riiki juhtimas oma valdkonna eksperte.

Erinevaks teeb olukorra lihtsalt see, et Riigireformi sihtasutuse ning „Eesti 200“ ellukutsujad on Eesti eliit. „Maksud Lätti“ aktsioonis lõid aga kaasa (ja tõenäoliselt löövad kaasa ka suvel) pigem „tavalised“ inimesed, kes on poliitikas ja poliitikutes pettunud. Kui juba mitu tuhat inimest otsustas pingutada nii palju, et sõita koos protestimeeleolus vabariigi sajandal aastapäeval 24. veebruaril Lätti, siis võib eeldada, et nendele kaasamõtlejaid võib olla kordades rohkem.

Huvitav, kas Jüri Ratas kavatseb ka Taavi Leppiku ja „Maksud Lätti“ seltskonna valitsuskabineti istungile kutsuda, et nende riigireformi mõtteid ära kuulata?

Hetkel veel on nad tõenäoliselt „peidus“ arvamusküsitlustes selles kategoorias, kes vastavad, et nad ei hääletaks ühegi poliitilise jõu poolt, mistõttu nende parteilist eelistust ei pruugi kuskilt välja lugeda. Tõenäosus on ka see, et nad lihtsalt ei hääleta, ehk teisisõnu ei suuda opositsioon nende protestimeeleolu vastuhäälteks konverteerida.

Politoloog Martin Mölder kirjutas maikuus uuringust, kus uuriti eestlastelt, kas nende hinnangul oleks Eestis vaja täiesti uut erakonda. Umbes 30% vastajatest oli selle väitega nõus, kuid Mölderi hinnangul ei tasuks kohe arvata, et needsamad 30% uue poolt hääletaksid. Aga nad olid väga selgelt teistest kriitilisemad poliitilise süsteemi ja poliitiliste institutsioonidega. „Samuti on nad keskeltläbi natuke negatiivsemalt meelestatud demokraatia suhtes, nad on vähem rahul demokraatia toimimisega Eestis ja on teistest natuke negatiivsemad elu suhtes Eestis tervikuna,“ kirjutas Mölder. „Ühesõnaga, tegemist on mõnevõrra enam poliitikast võõrandunud või poliitiliselt rahulolematute inimestega.“

See kõlab täpselt nagu „Maksud Lätti“ ja veidi vähem nagu „Eesti 200“ või Riigireformi sihtasutuse mõtted. Seega ei tasu seda protestimeeleolu kuidagi alahinnata, ühiskonnas on see kuskil selgelt olemas ja küsimus on selles, kes poliitilistest jõududest suudab selle populistliku seltskonna hääled endale saada.