Ambitsioonikas eesmärk: 2020. aastaks peab liikluses hukkunute arv jääma alla 40

 (99)
Ambitsioonikas eesmärk: 2020. aastaks peab liikluses hukkunute arv jääma alla 40
Foto: Andres Putting

Võrreldes 2011. aastaga oli 2012. aastal hukkunute arv väiksem - lisaks kehvale suveilmale ja varakult saabunud talvele andis sellele kindlasti oma panuse ka uus jõulisemaks muutunud politsei, hindas liiklusjurist Indrek Sirk.

Maanteeameti andmetel hukkus 2011. aastal liikluses 101 inimest ja 2012. aastal oli hukkunute arv 88.

Raskete liiklusõnnetuste juures annavad tooni jalakäijad, iga kolmas liikluses hukkunu on jalakäija. "Ühest põhjust ei ole," tõdes Sirk. "Pimedal maanteel helkurita liikuv jalakäija mängib sisuliselt vene ruletti. Sama vastustundetu on aga ka autojuht, kes halva nähtavuse ajal sõidab oma tuledest ette."

Liiklusjurist märkis, et uues liiklusseaduses on lisaks ammukehtivale nõudele, et juht peab sõitma nähtavusulatusele vastava kiirusega nüüd ka säte, mis kohustab kaugtuledelt lähituledele üleminekul arvestama lühema nähtavusulatusega ning vähendama kiirust.

"Kui paljud meist vähendavad pimedal maanteel lähituledega sõites kiiruse 60 km/h-le?" küsis ta. "Sest just sellisel kiirusel on lootust, et tulede valguvihtu ilmunud ootamatu takistuse ees suudame sõiduki peatada. Rääkimata juhtidest, kes arvavad, et udutuled parandavad nähtavust."

Sirk lisas kirvereegli, et udutulede vajaduse korral peaks kiiruse vähendama 40 km/h-le. Udutuled loovad auto ette paarikümne meetri ulatuses tugevamalt valgustatud ala, millest kaugemal olevad objektid võivad jääda märkamatuks.

Seotud lood:

"Tundub, et auto ees on valgem, kuid näiteks kiiruse 90 km/h läbib üksnes reageerimisaja 1 sekundi jooksul sõiduk 25 meetrit," märkis Sirk. "Jalakäijate elude päästmiseks maanteedel on olulised kolm tegurit – jalakäijatele rohkem helkureid, autojuhtidelt suurem tähelepanu ja õige tulede kasutamine ning rohkem kergliiklusteid."

Liiklusjuristi sõnul saab igaüks midagi ette võtta. Ehkki asulates on paranenud jalakäijate ellujäämisvõimalused ülekäiguradadel, on jalakäijate enda rikkumiste arv suurenenud. "Sõiduteed ületatakse üha rohkem keelava tulega või selleks keelatud kohas," kritiseeris ta.

Liiklusjärelevalve on tugevam

"Liiklusjärelevalve tõhustamine toimub Eestis hoogtööna iga 4-5 aasta järel," ütles Sirk, kes Delfi palvel 2012. aastale liikluses järele vaatas. "Nii on see toimunud kogu taasiseseisvumise aja ning seaduspära seisneb selles, et hukkunute arvu kasvades sunnib võimul olev minister politseid liiklejaid rohkem karistama."

Sirki sõnul kaasneb sellega ressursside ümberjaotus politseis, mis mõnikord päädib isegi politseiüksuste vahelise võistlusega, kes suudab eelmisest perioodist rohkem rikkujaid tabada.

"Paar aastat tagasi rippus ühe politseijaoskonna seinal tabel, kus kirjas eelmisel aastal tabatud rikkujad ning prognoos selleks aastaks," kirjeldas Sirk. "Kõik numbrid korrutatud teatud koefitsendiga."

Tabel rippus Sirki sõnul koridoris, millest kõndisid mööda inimesed oma karistamisotsuste järgi. "Kuigi politsei eitab igasuguseid kvoote ja mõõdikuid, on see mingil viisil kogu aeg olemas," ütles Sirk ja meenutas kasvõi Jõhvi politseinike selgitusi taatlemata mõõtevahendite kasutamisel – tööd oli vaja teha ning selleks vahendeid ei valitud.

Selline kvantiteedi tagaajamine kvaliteedi arvelt ei ole tema sõnul kuhugi kadunud ning tuhanded autojuhid on endiselt kaitsetud süüdistuste eest, kus üksik politseinik mõõdab kiirust või kontrollib turvavarustuse kasutamist.

"Autojuhi võimalused end kaitsta eksliku süüdistuse eest on peaaegu olematud, sest sõna-sõna vastu vaidluses jääb enamasti peale politseinik," rääkis liiklusjurist. "Isegi kohtus, kus peaks kahtlused ja vastuolud tõlgendatama inimese kasuks."

Kuigi politseil on kasutada video- ja fotokaamerad, neid siiski ei kasutata. Ja Sirki hinnagul enne politsei kaameraid kasutama ei hakka ka, kui selleks selget survet ei ole.

"Siin saab iga liikleja ise kaasa aidata. Kui ikkagi süüdistus esitatakse ebaõiglaselt, tuleb sellele vastu vaielda ja enda õiguste eest seista," soovitas liiklusjurist, kes tõi kohtus võidu Edgar Savisaarele valaeti mõistetud kiiruseületamise trahvi eest.

Sirk ise on veenudnu, et kui see alati ei vii positiivse tulemuseni, aitab see kaasa arengule. "Nagu üksik tilk ei uurista auku kivisse, kuid koos ja ajapikku muutuvad trendid," sõnas ta.

Loe veel

Sirki sõnul ei ole juhus, et kerges joobes juhtide avastamine on viimastel aastatel vähenenud oluliselt. 2009. aasta keskel jõustunud nõue tuvastada alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga on oluliselt vähendanud alkoholi piirmäära vähesel määral ületanud juhtide tabamist.

Tema sõnul võib ainult oletada, kui palju tegelikult lubatu piiridesse jäänud ühe saunaõlu või klaasi veini söögi kõrvale võtnud inimesi sai enne seda ebaõiglaselt karistada.

Sirki sõnul ei ole mitte alkoholi tarvitanult autojuhtimise õigustamises, vaid ikkagi selles, et roolijoodiku silt kleebiti külge kõigile ühesugune. Kannatajaks olid inimesed, kes uskusid politseinike indikaatorvahendite õigsust.

"Politsei järelevalve on tegelikult hea ja vajalik," sõnas Sirk. "Õiguskuulekat liiklejat see tavaliselt ei häiri, kuid karistamatuse tunnet vähendab kindlasti."

Eesmärgiks all 40 hukkunu aastas

Sirk meenutas, et Eesti liiklusohutuse kõrghetk oli 2009. aastal, kui ülemaailmse liiklussurmade vähenemise taustal andsid hoogu juurde 2007. aastal alustatud karistamiskampaania ning majanduslangus, mida valitsevad poliitikud siis veel ei tunnistanud.

Üle 60 aasta jõudis liiklusõnnetustes hukkunute arv 100 piirimaile. Võrreldes vaid mõne aasta taguse ajaga hukkus liiklusõnnetustes kaks korda vähem inimesi. Positiivne trend jätkus ka 2010. aastal, kui Eesti liikluses hukkus „vaid“ 79 inimest.

Edueufoorias korrigeeriti ka rahvuslikku liiklusohutuse programmi (RLOP), mis nägi ette 2015. aastaks saavutada kolme aasta keskmiseks mitte rohkem kui 100 hukkunut aastas.

Eesmärgid seati kõrgeks, valitsus kinnitas 2012. aasta veebruaris RLOP täiendused, mille eesmärgiks on mitte rohkem kui 75 hukkunut aastas. Euroopa Liidu poolt 2020. aastaks eesmärgiks seatud alla 40 hukkunu aastas on veel ambitsioonikam.

Liikleja seisukoht on teisejärguline

2012. aastal toimus kaks olulist liikluskorralduslikku muudatust, mis otsustati sisuliselt kabinetivaikuses ning avalikku arutelu korraldamata - piirkiirused jäid tõstmata ja maha joonistati bussirajad.

Sirk meenutas, et kevadel jättis maanteeamet valitsuse liikluskomisjoni ettepanekul tõstmata piirkiirused Eesti maanteedel ja keset palavat suve üllatas Tallinna linn liiklejaid üleöö tekkinud uute ühissõidukiradadega.

"Mõlemad meetmed on oma eesmärgilt kahtlemata õilsad ja printsiibis peaksid parandama liiklusohutust, kuid tõid kaasa üsna suure pahameeletormi," ütles Sirk. "Põhjuseks mitte niivõrd meede ise, kui kommunikatsioon selle ümber. Eesti poliitikale on selline käitumisviis kahjuks saanud tavapäraseks. Tarkus kaasneb ametikohaga ning rahvas olgu rahul."

Suhtekorralduslikult ebaõnnestunult algatatud aktsioonide kaitseks mainis Sirk siiski, et sedavõrd suurt meedia tähelepanu ei oleks pikalt läbiarutatud ja eelneva teavitamisega siiski saavutatud.

"Ühissõidukiradade ümber keset suve meediaväljaannete enda poolt genereeritud uudistevoog oli selline, mida Tallinna Transpordiamet ei oleks omal algatusel kunagi suutnud teha," hindas Sirk linnavalitsuse suhtekorraldust. "Tulemuseks oli see, et kaks kuud hiljem alanud kooliaasta alguses teadis praktiliselt iga autojuht, kus on ühissõidukirajad."

Septembri esimestel päevadel olid Tallinna linna tänavad ja õhuruumi hõivatud hiigelummikuid otsivad ajakirjanikud. Ummikud olid, aga mitte oluliselt erinevad varasematest aastatest. "Loomulikult on osa ühissõidukiradasid ebamõistlikud ning isegi liiklust takistavad, kuid põhimõtteliselt liiklus toimib. Sest liikluses toimib iseregulatsioon," lisas Sirk ka põhjuse. 

Alkohol ja tankla ei sobi kokku

Sirk on kriitiline selles osas, et alkohol on endiselt liiga kättesaadav. "Liberaalse maailmavaatega inimeste jaoks on see kindlasti võõristav, kuid alkoholi on Eestis liiga kättesaadav," ütles ta ja lisas, et eriti selge on vahe Põhjamaadega.

"Tanklates alkoholimüügi keeld on juba mõnda aega aruteluteemaks, kuid realiseerunud see ei ole," avaldas ta kahetsust. "Tanklad olevat väiksemates kohtades kohaliku elu keskused, mis ainult kütuse ja tavaliste toidukaupade müügiga ennast ära ei elataks ja alkoholimüügi keelamise korral pidavat pooled väikesed tanklad oma uksed kinni panema."

"Kas Eesti majandus ja elu väljaspool suuremaid keskuseid baseerub tõesti alkoholil?" küsis Sirk.

Möödasõidurajad maanteedele

2012. aastal toimusid olulised muutused Maanteeameti juhtimises ning see on toonud kaasa uued tuuled 2+1 sõiduradade temaatikas. "Siiani peeti võimalikuks üksnes 1+1 või 2+2 lahendust," märkis Sirk. "Suurematel põhimaanteedel ei jõua me senise ehitustempo juures mitmekümne aastaga 2+2 teedeni."

Mitmed maanteed on ristitud surmamaanteedeks ning möödasõidud on ühed sagedasemad raskete tagajärgedega õnnetuste põhjuseks. Veoautod liiguvad kiirusepiirikutega, mis on seadistatud 85 km/h, kiiruskaamerad hirmutavad samuti sõitma lubatust aeglasemalt.

Liiklusjuristi sõnul ei toleleeri liiklusseadus ja politsei möödasõidul lubatud sõidukiiruse ületamist. Uued pikivahe normid keelavad ka möödasõiduvõimalust oodates eesliikujale 3 sekundi pikkusest pikivahest lähemale liikumist. See toob kaasa liikluse aeglustumise, möödasõitude aja pikenemise ning seetõttu ka suurema ohu.

"Olen kindel, et kui juhid teavad, et lähema 10 kilomeetri pärast tuleb möödasõiduvõimalus, siis ollakse valmis seda ka ootama ja ei kibeleta ohtlikule möödasõidule," hindas Sirk. "Kolmanda sõiduraja lisamine on ju ometi odavam, kui tänane praktika, kus 1+1 sõidurajaga tee asemel ehitatakse kaks eraldi uut teed, millel mõlemal laiust 3 sõiduraja jagu."

Eeskuju on nakkav

Lõpetuseks märkis Sirk, et vaatamata kõigele on liikluse tähtsaim lüli siiski sõidukiroolis või kõndimas kahel jalal teel. "Olgu teed millised tahes ning riigi poolt ettevõetavad meetmed kuitahes radikaalsed, ohutu kojujõudmine on meist igaühe kätes," kõneles ta.

Sirk tänas eelkõige Eesti inimesi, kes on näidanud enda ja oma lähedaste suhtes suuremat hoolivust ning vastutustunnet. "Igaüks meist saab muuta liikluse ohutumaks," lausus ta. "Politsei ja riik ei vähenda liiklussurmasid, seda teeme meie igaüks igapäevaselt liikluses osaledes. Liikluses on eeskuju nakkav."

"Kui arvamusliidrid täidavad liiklusnõudeid ning igaüks meist samamoodi, siis on ka meid ümbritsevatel inimestel ebamugav liiklusnõudeid rikkuda," sõnastas ta lihtsa tõe. "Mõelgem sellele, kui istume autosse või asudes sõiduteed ületama."

Taasiseseisvunud Eestis sündinud lapsed on juba kasvanud täisealiseks, põlvkonnad on vahetumas. "Kas vabas riigis kasvanud lapsed on seaduskuulekamad," küsis ta ja soovitas: "Kinnitage turvavöö, sõitke ohutu kiirusega ning ületage teed õiges kohas. Ka kaine pea ja helkur riietel tagavad ohutu kojujõudmise. Ja on eeskujuks meie lastele, kes harjuvad maast madalast õigesti käituma, mitte ei tee seda karistamishirmus."