Asukoht: Lääne- ja Ida-Virumaa
Aeg: 21. juuni kell 14-16
Läbisõit: 120 km

Nähtu: Võttes suuna Jõhvist Lääne-Viru poole, hakkasid silma kaks noort jalgratturit. Ilmselt oli tegemist teadlike inimestega, kes olles kursis uue liiklusseadusega, ületasid jalgrattal jalakäija liikumiskiirusega mööda ülekäigurada sõiduteed. Super! Kuid samas oli neil vist liiklusseadus lõpuni läbi lugemata, sest nad ei kandnud kaitsekiivrit.

Edasi kulges sõit mööda trassi rahulikult. Asjaolu, et suur maastur sõidab ilma lähi- või päevatuledeta, ei ole ju märkimist väärt – teda näevad ju niigi kõik, arvab sõidukijuht. Aga kas ikka näevad? Ega ikka tegelikult ei näe küll.

Peale seda kohtasin mõnda üksikut jalgratturit (loomulikult ilma kiivrita, sest seadus ju selle kandmist veel ei nõua), silmnähtavalt kiirust ületavat mootorratturit ja kõik. Siis aga jõudsin järele ühele autokolonnile, mis liikus mõnusa tempoga nii 80 ja 85 km/h vahel. Kõik oleks ju tore olnud, kuid need umbes 10 kolonnis liikuvat autod ei hoidnud piisavalt pikivahet, mis oleks võimaldanud teistel liiklejatel turvalist möödasõitu sooritada.

Meeldetuletuseks, et uue liiklusseaduse järgi peab maanteel sõidukite pikivahe olema kolm sekundit eesliikuvast autost. Minul oli aega piisavalt ning hoidisn vahet, küll oli aga mõnel teistel juhil kiire ning nad sõitsid ikkagi autorongist mööda, luues liiklusohtlikke olukordi.

Tabasin end mõttelt, et kelle jaoks see pikivahe oluline on? Kas liiklusjärelvalvet teostava politseiniku või liikleja enda jaoks? Siinkohal tahan tänada musta Renault Trafficu juhti, kes alustas minust möödasõitu, kuid nähes, et see ei ole turvaline, peatas manöövri. Teistmoodi „tänada“ soovin ma aga kahe veoki ning bussijuhti, kes üritasid ilmselt kütuse kokkuhoiu eesmärgil sõita eesliikuva sõiduki tuules, jätmata piisavalt ruumi möödasõitjatele tagasireastumiseks.

Lääne-Virus otsustasin vaadata mis põnevat toimub väiksematel maanteedel. Tühjus - mõned üksikud autod, jalakäijad ning ka üksikud jalgratturid. Aga siis – nägin, mida ma juba terve pärastlõuna olin oodanud. Vastu sõitis jalgrattur, kellel oli seljas oranž turvavest.

Minu poolt hetk mõtlemist ning siis oli otsus selge – vaja temast pilti teha ning seda teistelegi näidata. Keerasin oma motika ringi, möödusin jalgratturist ning peatusin. Enne kui jalgratturit peatama hakkasin, käis peast läbi mõte, et mis siis, kui ta ei peatu ning edasi sõidab?

Asjatu kartus – helkurvöö, mida kasutan mootorrattaga sõites enda nähtavamaks tegemiseks, tegi oma töö (olen korduvalt täheldanud, et seda kandes võetakse sind kui politseinikku, mis minu puhul vastabki ju tõele) ning jalgrattur võttis juba aegsasti enne minuni jõudmist kiirust maha.

Esitlesin ennast ning ütlesin, et mul ääretult hea meel näha jalgratturit, kes kasutab enda turvalisuse huvides helkurvesti. Proua imestas, et kas siis teised ei kasutagi? Jah, kahjuks mitte, ütlesin ning tõele au andes oli tema sel päeval esimene kümmekonnast maanteel kohatud ratturist, kes turvavesti kasutas. Tema lahkel loal tegin temast ka mobiiltelefoniga foto.

Lääne-Viru proua Sirje Kaljumäe mainis, et ta sõidab iga päev 25 kilomeetrit tööle ning on väga seadusekuulekas. Politsei ennetusürituse raames saadud jalgratta tuled on veel paigaldamata, kuid seda teeb ta õige varsti. Soovisime teineteisele head saabuvat võidupüha ning jaanipäeva ning lahkusime. See oli minu jaoks tõeliselt hea emotsioon! Arvan, et me saame ise väga palju teha selleks, et tervena koju jõuaksime.

Kokkuvõte:
Kallis jalgrattur – sind ei ole maanteel näha, tee end nähtavaks!
Kallis autojuht - väike pikivahe vähendab küll sinu sõiduki kütusekulu, kuid hävitab sinu närvirakke!

Minu soovitus igale liiklejale on, varuge piisavalt aega, et oma sõidust maksimaalne nauding saada, olgu see sõit autoga, jalgrattaga või hoopis mootorrattaga.

Head pühade jätku!
Aldis Alus
Ida prefektuuri prefekt

Liitu