AINULT DELFIS: Tõde välisministeeriumi telgitagustest, III osa: Kui sekretär otse ministrit kõnetama hakkab, siis lastakse kohapeal lahti!
Väliskülalised
Hella pidi tööl aeg-ajalt tegelema väliskülaliste visiitidega Eestisse. Enamasti oli ilm kärekülm. Tänavaid kattis jää, mille peal tuiskas õhuke lumekiht. Külalistel soovitati end ilmale vastavalt riidesse panna.
Näiteks visiit Washingtonist, Madridist või Brüsselist nägi välja nii, et kõigepealt saabus must limusiin lipukesega või ilma, uksed avanesid, turvamehed püüdsid külalised kinni, kui nad jää peal selili kukkuma hakkasid. Külalistel olid jalas õhukese tallaga salongitantsu kingad ja poolpikk vööga õhuke tolmumantel karmi talveilma vastu. Linnaekskursioon algas käpiku- ja kampsunipoes. Vahel osteti ka viisnurgaga läki-läki.
Hellal ja Allal, nagu Eesti naisperel üldse, olid enne Euroopa Liidu ja NATOga liitumist käed-jalad tööd täis, et kodumaa saaks mehele. Aega ei tohtinud raisata. Raportöörid käisid edasi-tagasi, edasi-tagasi ja kõik olenes sellest, mida raporteerija nägi. Eks siis näidatigi neile kodumaa kauneimaid paiku, kinke ja orgusid...
Ka Eesti, Läti ja Leedu olid sel ajal poliitiliselt instrumentaalses intiimsuhtes. Grupina oldi aeg-ajalt koos ka teiste NATO ja Euroopa Liidu kandidaatidega. Üksi ei oleks ükski hääl kaugele kostnud. Käis keerukas kombineerimine, kes-kus-kellega ja millise tantsuga vanadele kõvadele riikidele esinema pääseb.
Kui poliitiliselt naeratati ja patsutati üksteise põski, siis majanduslikult ei olnud mingit hellitamist. Peamised konkurendid olid naabrid Läti, Leedu ja üldse kogu idablokk, kellest tuli igati ilusam paista. Piirkonnas investeeringute sihtriiki valides ei olnud väljastpoolt vaadates suurt vahet, seestpoolt vaadates oli see aga eluline.
Tallinna vahet käis igasugu ärimütsiga välismaa poliitikuid ja poliitikamütsiga ärimehi. Eestile pakuti müügiks kõikvõimalikku – kasutatud sõduritest kuni radarite ja satelliitideni. Meie mehed pidid ettevaatlikud olema, sest kõigele, mis mõnus tundus, ei saanud jah öelda. Hea vähemalt, et Eesti satelliite ja kulgureid osta ei kavatsenud, sest Marsi oma läkski kaduma. Sel hetkel Tallinnas viibiv kosmosefirma esindaja pidi nukralt tõdema: „Mage lugu, ei teagi, kuhu jäi...” Ta viidi lohutuseks vanalinna vaatama.
Juhtuda saabki vaid tegijail. Eestlased on ettevõtlik rahvas, ei jää ainult teiste abile lootma. (Vaid mõniteist aastakest hiljem saatsid vaprad Eesti tudengid ise oma satelliidi üles ning Eestist sai kosmoseriik.)
Sel ajal oli kõikjal kirge. Eesti liikus otsejoones edasi. Iga päev, iga tund, iga minut oli ette näidata mõni saavutus. Inimesed olid tõeliselt ja siiralt uhked oma maa ja rahva üle. Välismaalastele näidati säravsilmi vastavatud selvehalli nagu uut Eiffeli torni, või siis pooleliolevat pangahoonet, kraanasid ja auku maa sees või maa-alust tühja pimedat keldrit, millesse kohe-kohe midagi vajalikku tehakse, või kitsast munakivitänavat ja keskaegset seinakella, endal süda põksumas siiras lootuses, et kõik tundub ka külalistele imeline ja huvitav. Korduvalt ilus vanalinn. See töötas.
Väliskülalistele näidati ka Hella kodulinna Tartut. Suurt vanalinna seal ei ole, aga see-eest Nõukogude ajal oli seal olnud raskepommituslennuväe diviis. Selle komandöriks oli hilisem tšetšeenide liider Dudajev, kes visiitide ajaks, millel Hella osales, küll juba Vene sõjaväeluure poolt raketiga õhku oli lastud, aga peastaabi seinale oli paigaldatud mälestustahvel, mis kinnitas, et komandör oli seal kunagi töötanud. Mälestustahvel varastati varsti ära, aga seinale jäi tumedam koht, mida sai väliskülalistele näidata, et näe, siin oli.
Ameerika välispoliitika kõrge esindaja Strobe Talbott näiteks külastas koos abikaasaga samuti Tartut. Härra Talbott oli juba ammu seda linna oma silmaga näha tahtnud. Juba ülikoolipäevil oli ta kuulnud sellest suletud Nõukogude linnast, kus vaatamata repressiivsele riigikorrale tehti maailmatasemel teadust.
Kõrged külalised kohtusid linnavalitsejatega, käisid ekskursioonil sõjakoolis ja õiguskeskuses. Nad viidi ka üle jäätunud Toomemäe kirikuvaremeid vaatama, millest neil suurt midagi järeldada ei olnud, aga vähemalt said külalised vahelduseks värsket õhku enne, kui kahe musta lahinghelikopteriga pealinna poole tagasi põrutasid.
Hiljem raporteerisid ajalehed lugejaile, et teel Toomemäele oli härra Talbott ülikooli humanitaarhoone ees kohanud rahvusvaheliste suhete professorit Kaido Jaansoni, kellega vahetas mõned laused. Millised, seda peab asjaosalistelt küsima.
Ühel vihmasel ja vingel sügispäeval oli Tallinnas külas tähtis rahvusvaheline sakslane. Ta on tuntud karmi mehena, kellele on raske meeldida. See oli tema elu esimene visiit Eestisse ja linna imetlemiseks oli aega 20 minutit, õhukeses pintsakus kõlekülmas tuules ja vihmas. Hella vastutas visiidi eest ja olukord tundus kiiva kiskuvat. Tuli vastu võtta riskantne otsus – muuta programmi.
Külaline viidi koos delegatsiooniga hoopis Niguliste kirikusse Bernt Notke maali „Surmatants“ vaatama. See maal seob Tallinna ja Lübeckit, millega külalisel oli oma side. Vaprusest väriseval häälel rääkis Hella külalisele kirikus kõigest, mis ajalooõpingutest suure ähmiga maali teemal meelde tuli. Kirikust väljus heas tujus inimene, kellest sai hiljem Eesti toetaja.
Hella poolsuur meesülemus, nähes külalise kätt ümber Hella õlgade, inises ootamatult: „Näe, siin madala ametiastmega inimesest kah korraks kasu.“
See ei tulnud üllatusena, sest poolsuurel ülemusel ongi selline huumorisoon. Tema maailm koosneb teenistusastmetest. Inimesi selles „suunatakse“, „liigutatakse“ ja „roteeritakse“, inimesed liiguvad tähtsuse järgi ringidena, astmetel ja mustrites. Segamini ei tohi midagi ajada.
Ka naiste ja meeste ülesanded olid poolsuure ülemuse maailmas selgelt jaotunud. Väliskülaliste visiidi eel kamandas poolsuur ülemus seltskonnas, kus oli 25 meesliiget, Hellat kui ainsat naisdiplomaati: „Mine too toole juurde, meestel pole kuskil istuda!“
Ja seisusevahedest pidi lugu pidama. Ühel välisvisiidil küsis sekretär otse ministrilt, kas viimane on tema poolt valitud hotelliga rahul. Poolsuur ülemus ahmis selle peale õhku ja teatas, et kui sekretär otse ministrit kõnetama hakkab, siis lastakse kohapeal lahti! Hääletooni järgi oleks viimane sõna võinud olla ka „maha“. Sekretäri lahti ei lastud. Poolsuur ülemus ise „liikus“ mõne aja pärast pehmelt teise ministeeriumisse, kus tänaseni kõigi huumorimeelt teritab.
Kuigi enamik „süsteemi“ ametnikke olid heade kommetega kenad inimesed, sattus sekka igasuguseid. Mõni kõnetas oma sekretäri nimega Sekretär ja autojuhti nimega Autojuht. Üks keskmine ülemus oli ajutiselt suuremat sorti ülemus ja selle kinnituseks saatis sekretäri keldrisse sajaseid ümbrikupakke üle lugema, et kas ikka on igas ühes sada tükki. Üks ülemus rääkis autojuhiga ainult läbi sekretäri. Hellale teatas see tähtis mees visiidi organiseerimise käigus, et autojuhtide ja sekretäridega ajagu asju Hella, sest see ei ole temasuuruse ülemuse „tase“. Eesti oli vaba ja tähtis oli olla.
Üks iseenda edust vapustatud muhe meeskolleeg armastas ikka astmelise elukorralduse kohta naljatleda: „Mina olen ju ka purjus peaga tehtud, aga näe – juba esimene sekretär!“
Igatahes said Eesti asjad kenasti aetud ja kõik rabasid tööd teha. Tähtsuse järjekorras tehti tähtsat nägu ning igal võimalusel koos kõrgete külalistega pilti. Pärast saab lastelastele näidata, et näe – mina!
Eesti sai eksamitel igati hästi hakkama. Hellale omistati isegi teenetemärk. Kandidatuuri oli esitanud kolleeg teisest asutusest. See oli ilmselt jälgede segamiseks, kuna endale taotles kolleeg lausa kõrgema järgu ordenit.
Palga osas oli nii, et ühel päeval helistati Hellale raamatupidamise osakonnast ja küsiti, et kuna tema ametikõrgendusega peaks kaasnema pisike palgatõus, kas ta ei tahaks kõrgemat palka veel paar aastat edasi lükata, et siis oleks elus nagu midagi oodata ka. „Aitäh, ei taha,“ arvas Hella. Palk oli niigi pisike.
Hella üüris sel ajal kööktuba korrusmajas, mille akendest nägi üle tänava 26-korruselise hotelli „Olümpia“ akendesse ning vastupidi. Hellal oli sel ajal prantslasest poiss-sõber. Kõrvalkorteris elas hea tuttav ja kolleeg, kellel oli inglise armuke ning teisel pool hea tuttav ja kolleeg, kellel ameerika kallim. Ka kõigi kolme diplomaatilised austajad tundsid omavahel üksteist. Ühelgi kolmest naisest ei olnud akendel kardinaid. Vist sellepärast, et hotelli aknad olid peegelklaasist ja kui teisi ei näe, oled nähtamatu. Suvel varjutasid puulehed veidi vaadet, aga talvel sai hotelli poolt vaadates hea ülevaate laitmatult rahuldavast rahvusvahelisest koostööst. Parklas oli aina rohkem siniseid numbrimärke. Eesti oli teel Euroopa Liitu.
