--------------
Ühel hommikul helises telefon ja Alla kutsuti ministeeriumi planeerimisosakonda tööle. See töö paistis esimese hooga nagu Delfi kommentaaride lugemine ja analüüsimine. Muidugi tehti seal muud ja väga tähtsat tööd: poliitilised analüüsid, kõnede kirjutamine, ideede genereerimine ja mõistagi planeerimine. Kuid rohkem kui töö, sööbis Alla mällu eriline seltskond, kes oli sinna just sellel arvatavasti ajaloo parimal hetkel kokku sattunud – igati võimas Toomas Tahtejõud, õrnahingeline ja professionaalne Tunne Thompson, entusiastlik Aadam Imemees ja suurepärane eesti-inglise tõlkija, tutvustust mittevajav Peeter Ristsoo.

Aadam Imemees oli tuntud selle poolest, et tema peas keerles alati tohutul hulgal erinevaid ideid, seinast seina. Näiteks soovis ta moodustada osakonna töötajatest jääkeegli meeskonna, et osaleda eelseisvatel olümpiamängudel. Ta uuris ka välja, et Eestis selle spordiala meeskonda veel ei ole. Tore oli kujutleda kõiki osakonna töötajaid jääd hõõrumas nagu isane koer emast, et keeglikivi liikvele pääseks. Muidugi oli see ka planeerimisosakonna otsene ülesanne – produtseerida uusi ideid ja mõelda „kastist väljaspool“.

Osakonna seltsielu oli aktiivne. Sünnipäevapidudel keerati muusika põhja, ükskõik oli see siis ülev marss või lihtsalt tango. Peo lõpuks magas üks tugitoolis, teine palus paaniliselt muusika maha keerata, sest aknad olid lahti ning kes teab, kust ja kuidas toimuvat võidi tõlgendada. Kindel oli aga see, et poliitilist alatooni peod kunagi ei sisaldanud, see oli puhkus poliitikast, tegu kunsti nautimisega per se1.

Ühel sarnasel päikeselisel suvepäeval otsustas planeerimisosakonna väiksem seltskond, et peaks korraldama väljasõidu grüünesse. Sihtkohaks valiti Pirita jõgi ja meelelahutuseks planeeriti paadisõit. Plaan viidi ellu. Loomulikult võeti kaasa ka õlut ja seda joodi ühel Pirita plaaži lähedal asuval pingil. Väga ruttu lendas kohale politseiauto, millest väljus imekaunis naispolitseinik, kes karmilt keelas õllejoomise. Sellega sanktsioonid lõppesid, aga intsident ise kutsus meeskolleegides esile mitmeid seksuaalfantaasiaid teemal „mundris naispolitseinik paneb kätte käerauad, relv libiseb vöölt, rinnanibud paistavad läbi vormipluusi…“. Sõudmine ise oli ka meeleolukas, imelik, et keegi vette ei kukkunud.

Õhtu lõpuks otsustati Hellale külla minna. Tee peal liitus tohter Olaf. Külaskäigu ajal lauldi kogu südamest ja joodi mõistlikult, või vastupidi, ning vesteldi sügavuti, kuni hakati laiali minema. Oli tore päev. Järgmisel päeval rääkis Hella Allale, et teda oli hommikul tööle minnes koduukse ees oodanud majaühistu esimees, kes teatas, et kui Hellale see grupp intellektuaale veelkord külla tuleb, siis tõstetakse ta tänavale.

Hommikuti valitses planeerimisosakonnas tihtilugu paranoiline ja sünge meeleolu, mõni kartis insulti, mõni magas tugitoolis, mustad prillid ees, mõni ei jõudnudki enne lõunat tööle. Alla kohta räägiti, et teda ei peeta sugugi niisama üleval, kuna ta teeb palga eest tööd ka. Kas see oli nii, ei tea, aga osakonna planeerimistöö ei katkenud hetkekski.

Tollal oli Alla kolmas sekretär. Üks Alla tuttav avaldas kunagi kohvilauas arvamust, et kolmas sekretär on hea olla, siis saab ära käia, kui esimene ja teine kohal on. Antud puhul oli aga tegemist tiitliga, mis on veidi peenem kui atašee, kuigi kõlab palju kehvemini.

„Süsteemis” leidus palju mitmekülgsete annetega inimesi. Kunagi serveeriti ühel Pärnu seminaril juba lõuna ajal viina. Üks vapper töötaja ei sülitanud pitsi, vaid võttis terve pudeli tänulikult vastu. Kui väikese bussiga Tallinna poole tagasi sõitma hakati, palus ta Pärnu kaubanduskeskuse „Port Artur” juures korraks peatust ning ilmus bussi kahe pudeli marjajoogi ja kahe paki „Domino“ küpsistega. Teel Tallinnasse jõi ametnik algul ära kirsijoogi, siis maasikajoogi ja peale sõi kaks pakki „Domino“ küpsiseid. See ei tundunud talle endale erilise saavutusena, kuid teistes tekitas aukartust.

Pärast tööd käidi vahel baaris nimega „Levist Väljas“. Ühel varajasel hommikutunnil, nii kella viie paiku, oli sealt kuulda tõelises vaimustuses Peeter Ristsoo häält, kes kirjeldas oma kunagist tutvust tulevase Hollywoodi tähega: „See naine keppis fantastiliselt! Fantastiliselt!“ Tollal kuulus Ristsoo ministeeriumi raudvarasse. Aga kuidas see sai võimalik olla?. „Proovige ise olla pornofilmis taustakargaja ja siis alles küsige!“ vastas üks „tublisti üle keskmise” ülemus ja palus Ristsood võimalikult hästi hoida. Ristsoo oligi kõigi lemmik.

Ükskord tuli Alla juurde ülemus Thompson, kes ütles, et ta on tõsiselt mures, kuna Ristsoo on juba kolm päeva kadunud olnud. Mida teha? Süda on tal haige, muidu alati kaasas olev mobiil ei vasta. Tema endine abikaasa ei viibinud Eestis.

Otsustati minna Ristsoo juurde Kalamajja. Alla ja Thompson andsid uksekella, ei midagi. Võtmeid neil ei olnud, tuli kutsuda politsei. Politsei tuli ja ütles, et kui laibalõhna pole, ei ole neil õigust ust maha murda, tuleb kutsuda Päästeamet. Varsti saabuski kitsale tänavale tohutu suur Päästeameti auto ja kaks tugevat meest murdsid ukse kiirelt lahti.

Seest ei leitud kedagi. Kirjutuslaualt leiti aga Ristsoo endise abikaasa korteri võtmed. Korter asus õnneks kohe ümber nurga. Kui ka seal uksekellale vaikus vastas, ei oodanud Alla ja Thompson kaua, vaid keerasid ukse lukust lahti ja tormasid sisse.

Toas istus aluspükstes Ristsoo rahulikult televiisori ees ja sõi makarone. Televiisor mängis nii kõvasti, et ta ei kuulnud uksekella, ja oli nüüd ootamatute külaliste üle üllatunud. Selgus, et tal oli palgata puhkus, aga avaldus oli valesse kausta sattunud.

Sealtpeale kutsuti Allat ja Thompsonit veel aastaid K-Komandoks.