AINULT DELFIS: Soome kaitsepolitsei ajalugu ehk millist KGB kaastöötajat upitas Eestis Edgar Savisaar, osa I

 (209)
Edgar Savisaar
Edgar SavisaarFoto: Martin Dremjuga

Kirjastuses Hea Lugu on ilmunud raamat "Soome kaitsepolitsei ajalugu. Ratakatu 12", mille koostas Matti Simola ja millesse on sissejuhatuse kirjutanud Eerik-Niiles Kross. Delfi avaldab kolmel päeval järjest erinevaid osi sellest äärmiselt köitvast teosest.

See raamat tutvustab Soome kaitsepolitsei 60aastast tegevust. Soome kaitsepolitsei Supo ja tema eelkäijad, Uuriv Keskpolitsei ja Riigipolitsei on alati äratanud huvi ja tekitanud küsimusi. Neile vastates ei tule puudust arvamustest ega arusaamadest, õigetest ega ekslikest.

Soome kaitsepolitsei alustas 60 aasta eest tööd keerulistes tingimustes. Põhiülesanne seisnes selles, et takistada Soome muutumist rahvusvahelise spionaaži tallermaaks, seadmata sealjuures ohtu riigi välissuhteid. Teine oluline küsimus oli, kuidas kontrollida ühiskonnakorraldust ohustavat poliitilist tegevust, mis oli ometi seaduslik. Aja jooksul laienes kaitsepolitsei tegevus ka terrorismitõrje, julgeolekutagamise ja isikute turvakontrolli valdkonda. Ka äärmusliikumised on tööd andnud. Rõhuasetuste muutumise taustal jäi üks valdkond ometi kindlalt esikohale: spionaaži vastu võitlemine.

Raamatus jõutakse tänapäevale nii lähedale kui konfidentsiaalsusnõue vähegi lubab. Puhtajalooline osa käsitleb perioodi külma sõja lõpuni, hilisemast ajast tutvustatakse veel töökorralduse muutumist. Ka tundlikke teemasid ei väldita. Raamatus heidetakse ühtlasi pilk kaitsepolitsei eelkäijatele, tehes seda osalt seni kasutamata materjali põhjal.

Seotud lood:

--

Esimene katkend

Uued volitused

Suurte muutuste käigus toimus kaitsepolitsei volituste märkimisväärne laienemine ilma erilise poleemikata. 1989. a algusest hakkas kehtima seadus eeluurimise ja sundmeetmete kohta kriminaaljuhtumite lahendamisel ja kaitsepolitsei sai lõpuks, 40 aastat pärast asutamist, uued volitused eeluurimiseks oma valdkonnas. Direktor ja abidirektor said juurdluse läbiviija volitused. Muudel juhtudel oli selge, milliste kuritegude lahendamine kuulus kaitsepolitsei alla, aga rahvusvahelise terrorismi puhul tegi siseministeerium korralduse, et juurdlus jääb kas Supo või keskkriminaalpolitsei hooleks. Segaste juhtumite puhul otsustab ministeerium, kes asja uurima hakkab.

Tööetapis arutati ka telefonide pealtkuulamise lubamist, aga seda ei hakanud Ratakatu nõudma, „sest see võiks kaitsepolitsei mainet üldsuse silmis praegusest halvemaks muuta”.

Samas kontekstis määratleti esimest korda seadusandluse tasandil kaitsepolitsei tegevusregister, mis leiti olevat „riigi julgeoleku kaitsmiseks peetav register”. Kuigi siinkohal nenditi ainult fakti, oli põhimõtteliselt oluline, et register sai seadusliku ja reguleeritava aluse.

Kaitsepolitseis saadi aru, et käimas on muutus, mis võib Euroopa integratsiooni süvenedes muuta kogu asutuse olemust. Rahvusvaheline koostöö kasvas juba jõudsalt ja kuna partneriteks olid peamiselt luureteenistused, võimendus luureaspekt ka kaitsepolitsei tegevuses. Seltskond avaldas oma mõju, eriti kuna vajadus reaalajas saadava usaldusväärse teabe järele kasvas märgatavalt. Selles etapis nähti sekretariaadis otse direktorile alluvat „aktiivse „luureüksuse” alget ja teabe vahendajat”.

Kaitsepolitseis oldi rahul, et passikontroll läks politseilt piirivalvele, mida peeti täpsemaks ja vastutustundlikumaks. Ühtlasi prooviti rahvusvahelise mobiilsuse pideva suurenemise tõttu kaitsepolitseisse koguneva materjali saamist ratsionaliseerida, nii et alles jääks see, mida on kiire operatiivse tegevuse ja luureandmete vahetamise seisukohast tõepoolest vaja. Sel etapil peeti võimalikuks, et teistele ametiasutustele võimaldataks info sisestamiseks ligipääs kaitsepolitsei elektroonilistele registritele.

Kui külm sõda hakkas lõppema, nähti kaitsepolitseis seega üsna ärksalt vajadust oma positsiooni ja ülesandeid muuta ega hoitud valitsevast olukorrast kümne küünega kinni. Suund oli selge, aga muutus oli siiski järsem ja kiirem kui keegi oskas oodata.

Ingerimaa ja Eesti

Ingerlaste Soome lubamine ja Soome suhtumine Eesti taasiseseisvumisse on ajaloouurijatele tänuväärsed teemad. Uusi väitekirju oodates võiks kirja panna mõned tähelepanekud.
Ingerlaste immigratsioon tuli jutuks Tiitineni ja KGB Helsingi osakonna esimehe Feliks Karasjovi kohtumisel 2. juunil 1988. Kaitsepolitsei direktor küsis valitsuse seisukohta. „Kui nad on valmis andma luba migratsiooniks, laseme käia,” vastas president Koivisto, „isegi kui esineb „mõõtmiskadusid”, on ikkagi tegemist soomlastega.” Seega oli ilmselt tegu pakkumise või pinnasondeerimisega Nõukogude Liidu poolt. Motiivide kohta ei olnud soomlastel täit selgust. Koivisto juurdles, kas venelased tahavad soovimatut kontingenti riigist välja saata, nagu Kuuba saatis oma kurjategijaid USAsse. Tõlgendust toetas Nõukogude Liidu tööministri hilisem märkus kolleeg Matti Puhakkale: „Võtke Balti riikidest sadu tuhandeid!” Teine motiiv võis olla seotud Nõukogude Liidu sooviga saada lääneriikidelt lihtsustatud viisatingimusi. Prooviti leida rühmi, mille kaudu ots lahti teha.

Konkreetselt hakkas asi arenema 1989. a hilissügisel, kui Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees pöördus kirjalikult vabariigi presidendi ning pea- ja välisministeeriumi poole. Seejärel otsustati hakata ingerlasi viisamenetlustes eelistama. Välisministeeriumi juriidiline osakond andis oma Moskva, Leningradi ja Tallinna esindusele juhtnöörid, mis rõhutasid nende endi otsustusõigust. Probleemiks oli, kuidas tõestada Nõukogude Liidu kodaniku ingerisoome päritolu. Kõigil ei olnud dokumentidesse rahvuseks märgitud „soomlane”, sest omal ajal oli parem see mainimata jätta, ja teisalt oli võimalik dokumentidesse selline märge hankida, kui oli sidemeid või ressursse. Teise Nõukogude Liidu kodanike rühmana oli kavas lihtsustada eestlaste riiki pääsemist.766
1990. a jaanuari keskel tegi Koivisto kokkuvõtte: „Värbama ei hakka, aga teatage venelastele, et oleme valmis vastu võtma.” Jutt läks liikvele, veebruari viimasel nädalal saabus sissesõiduloa taotlus 30 ingerlaselt. Märtsi alguses informeeris Tiitinen asjast Karasjovi.767 Varsti võis karta tormijooksu.

Samal ajal sai alguse veel teisigi suuri migratsioone. Nõukogude Liidu juute hakati senisest vabamalt lubama Iisraeli ja üheks migratsiooniväilaks oli mõeldud Soome. Projekt oli juba täies hoos, kui Iisrael loobus selle läbipääsu soosimisest, sest polnud tagatud, et ei toimu kadusid, s.t et juute ei satu ka teistesse riikidesse. Otsus oli selles mõttes kergendus, et nii kahanes ka terrorismioht. Mauno Koivisto mainis Tiitinenile rohkem kui ühel korral, et kõige sobivamad Soome tulijad võiksid olla ingerlased, juudid ja venelased, aga 1990. a suvel hakkas Vainikkalasse ilmuma hoopis teistsuguseid tulnukaid, ilma viisata somaallaste rühmi. Selliseid ettekavatsemata ja ootamatuid kõrvaltagajärgi tekitavad ajalooprotsessid sageli. Veel üks teema doktoriväitekirjaks: somaallaste tulek Soome.

Eesti olukord oli presidendi ja kaitsepolitsei direktori vestlustes pidevalt päevakorras 1988. a sügisest alates. Empaatilises suhtumises eestlastesse ei ole kahtlust, aga kardeti, et Soomes minnakse toetuse avaldamisega liiga hoogu, ja teisalt muretseti sellegi pärast, et Balti vabariigid võivad lõplikult nurjata Gorbatšovi reformipoliitika ja avada nii Moskvas vanameelsetele tee tagasi võimu juurde.

Vaevalt oli kaitsepolitsei peamine Soome ja president Kekkoneni Eesti-poliitika mõjutaja, aga oma tähendus võis olla sellel, et lääne luureteenistuste juhid andsid pidevalt märku, et Balti vabariikide püüdlusi ei maksa liiga palju toetada, sest see võib seada ohtu põhiküsimuse, Nõukogude Liidu. CIA peadirektori William Websteri seisukoht oli kindel: „USA hoidub sekkumast Baltikumi ja eriti Eesti olukorda.” Seda seisukohta jagasid lääneriikide luurejuhid, keda 1990ndatel katkematu voona Helsingi vahet vooris. Kõik tahtsid kuulda hinnangut Nõukogude Liidu ja Baltimaade olukorrale.

Kui Eesti 1991. a augustis Moskvas toimunud putšikatsega seoses oma iseseisvust deklareeris ja sellele Venemaa presidendi Boriss Jeltsini tunnustuse sai, oli kaitsepolitsei politseikontaktide kaudu uue riigi loomisega erakordselt hästi kursis ja osutas erialast abi, kui Tallinna loodi vastav amet. Esile tuli sellinegi teave, et Eesti KGBs oli olnud 1053 ametikohta, mida oli elanike arvuga võrreldes 18 korda rohkem kui kaitsepolitseil Soomes. Riigil ja riigil on vahe. Kaitsepolitsei toetas viisakohustuse säilitamist nii kaua, kuni Eesti piirid on avatud ja kodakondsus määratlemata. Omaette küsimus oli isik, kes peaminister Edgar Savisaare soosikuna Eestis kõrgele positsioonile tõusis. Ometi oli tal suhete seisukohast olulisse riiki Soome sissesõit keelatud. Ta oli teinud koostööd KGBga ja olnud aktiivne lääne ekspordiembargo murdja; sissesõidukeeld oli värske, 1990. a veebruarist ja kaitsepolitsei ei nõustunud seda tühistama.

Vargset sidet Soome ja kaitsepolitseiga pidas politseiprefekt Herman Simm Eesti uuest politseiametist. 1992. a juuli lõpus käis ta suure saladuskatte all, ainult abikaasa teadmisel, Helsingis arutamas põletavaid probleeme, nagu Tallinna äärelinna peidetud 21 ja 28 tanki partii asja. Veel põletavam oli Narva kriitiline olukord: sealsed venelased ja Interrinne taotlesid sama eesmärki mida Transnistria piirkond Moldovas, kuhu oli rajatud vene minivabariik. Sealt oli naasnud umbes viiskümmend vene võitlejat ja sama palju oli Afganistani veterane, kes kõik korraldasid aianduskruntide territooriumil õppusi ning keldritesse ja sõjaväebaaside vanadesse hoonetesse peideti relvi. „10.8.92 või pärast seda toimub selles osas midagi aktiivset.”

Pole kindel, kas Simm oli juba tollal Venemaa luure teenistuses. Hiljem põimus tema ümber Eesti suurim ja tõsiseim spionaažijuhtum.

Küsitlus #118543