Taastusravikesuses üritavad kaitseväelased, vanuses 20-30, presidendi tulekul tõusta, president teeb käega tõrjuva liigutuse. "Istuge ometi," annab ta muhedalt korralduse.

"Oleme siin, et kuulata teie muresid ja soovitusi, mida veelgi paremaks teha. Rääkige, kuidas teil siin siis läheb ja mida mõtlete," pöördub president isalikult poiste poole.

Haavata saanud poisid on alguses kohmetud. "Noh mis siin ikka, taastume," sõnab üks. "Siin on kõik ikka maailmatasemel, oleks meil ka nii," ohkab teine.

Kolmas poiss jääb mõtlikuks. "Saaks ka ühiskonna suhtumise Eestis selliseks nagu siin Inglismaal on, siis oleks juba pool teed käidud," mõtiskleb jalgadeta noormees.

President kuulab seda kõike pealt. "Mida ma siis meie kaitseministrile rääkima peaksin, et Eestis on tarvis samasugust keskust, kus kõik oleks olemas, jah?," uurib ta. Jah, kinnitavad kõik justkui ühest suust. Siin on kõik hästi asjalik, professionaalne, ei mingit muret, kodus oleks muidugi parem ravil olla, kui seal vaid samasugune keskus oleks.

Gerd Kanter räägib oma pronksiheitlusest. "Vaatasime siin ka seda, kes arvuti, kes telefoniga," kinnitasid kaitseväelased.

Kanteril on kaasas olümpiamedal. Poisid saavad elus esimest korda katsuda reaalselt pronksmedalit. "Ohsaa, kui raske see on," hüüab keegi. "Jaa, kui selle kaela sain, oli kohe tunne, et kõva töö on ära tehtud," räägib Gerd.

Meie medalid on kergemad, nendivad sõjast tulnud noormehed.

Pikemalt presidendi ja Kanteri külaskäigust meie sõjakangelaste juurde saab lugeda esmaspäevaest Eesti Päevalehest.