AINULT DELFIS: Müstiline lugu sellest, kuidas Lennart Meril õnnestus 1991. aasta augustis limusiiniga Soome kolleegi treppi sõita

 (77)
AINULT DELFIS: Müstiline lugu sellest, kuidas Lennart Meril õnnestus 1991. aasta augustis limusiiniga Soome kolleegi treppi sõita
FOTO: Marko Mumm

Soome-Eesti suhete asjatundja Kulle Raig on kirjutanud raamatu peakirjaga „Pikk teekond lähedale”, mis on kokkuvõte tema tööst Soomes eri ametites. Palju on juttu poliitikast, Eesti riigikssaamisest. Kõik lood koonduvad ühel hetkel jutustuseks sellest, kuidas Eesti kultuuripunktis Helsingis vormistati 1991. aasta augustis Eesti iseseisvumine teiste riikide silmis.

Must esmaspäev

On 19. august 1991, Soomes on kell pool seitse hommikul. Raadio klõpsatab mängima. Kuulen läbi une kumedahäälset venekeelset jutukõminat. Asi tundub dramaatiline. Mis nüüd lahti on? Kui lõpuks tajusin, et Moskvas on toimunud riigipööre, läksid põlved nõrgaks. Järgmine mõte oli, et äkki on Lennart Meri veel Helsingis, peaks talle teatama. Helistasingi ja rääkisin, milles asi. „Nii head uudist ei ole ma ammu kuulnud. Kohtume Mariankatul,“ ja toru visati hargile.

„Kõik oli selge ja lihtne nagu hommikupäikeses enne rünnakut: rindejoon oli otsekui peopesal,“ on Meri hiljem seda saatuslikku hommikut meenutanud. Kuuldavasti mõjus teade juhtunust talle nagu trummipõrin vanale sõjaratsule – tuli edasi söösta. Kas nüüd või mitte kunagi! Mina pidin pead murdma, miks raadio otsekui iseenesest tööle hakkas just siis, kui teadaannet loeti. Ja miks Moskva raadio? Ma ei olnud kuulanud venekeelseid saateid kogu Soomes oldud aja. Olen neile küsimustele vastust otsinud kakskümmend aastat, kuid müsteerium püsib.

Meri oli naasmas Tallinna, kuid otsustas jääda Helsingisse. Staabi seadis ta sisse Tuglase Seltsis ja Eesti Kultuuripunktis. Iltalehti kirjutas, et Meri peab oma eksiilvälisministeeriumi kultuuriseltsidelt laenatud ruumides ja vaid mõne abilisega. Olukord oli ärev, segane ja hirmutav. Samas valitses ka teatud optimism ja nüüd-või-mitte-iial-meeleolu. Kõikjal tungles ajakirjanikke, kes ootasid Eesti välisministri saabumist. Teade, et ta on tulemas, oli levinud kulutulena.

Jeltsin mõistab riigipöördekatse ja Gorbatšovi kõrvaletõrjumise hukka, kutsub kodanikke üles vastuhakule ja teatab, et Vene Föderatsiooni juht on tema ning et käimas on konstitutsioonivastane tegevus, tagurlik riigipöördekatse, mille algatajad tuleb kuulutada lindpriiks! Jeltsin kutsub rahvast üles teda toetama ja peagi on kohal tuhandeid inimesi. „Uskumatu, et tal õnnestus Venemaa parlamendi kaitsele ilma infokanaliteta saada Moskvas kokku selline hulk inimesi,“ on Meri hiljem öelnud. Jeltsin tõuseb maa tegelikuks juhiks.

Helsingis on reisisadam suletud, laevad ei liigu. Soome-poisid ootavad Mariankatul kojupääsu. Õhkkond on närviline. „Samasugune meeleheitlik olukord nagu 1944. aastal, kui läksime Hankost Eestisse. Me ei teadnud, mis meid seal ees ootab. Aga saime teada ja Siberist ei pääsenud me enne, kui Stalin oli surnud. Kui oled juba nii vana kui 71, on vaid üks isamaa ja seal tahan ma surra,“ pihib üks vanahärra ja pühib silmanurgast pisara.

Lõpuks tasutakse ajakirjanikele ootuse eest, saabub Eesti välisminister. Ta sulgeb end kultuuripunkti kaheksaruutmeetrisesse kabinetti ja alustab telefonirallit. Eeskätt Soome haridusministeeriumi ja Alfred Kordelini Sihtasutuse maksta jäävad telefoniarved on kosmilised. See selgub küll alles hiljem. Raamatukogu on ajakirjanikke puupüsti täis. Kärsitu ootamine jätkub veel poole kuueni õhtul. Alles siis alustab optimistliku olekuga välisminister pressikonverentsi. „Daamid ja härrad, tegemist on klassikalise relvastatud riigipöördekatsega, mis annab tunnistust täielikust lootusetusest võimul püsida ja arengut tagasi pöörata. Ma ei ole kohanud veel ühtki kindralit, kes oskaks lehma lüpsta,“ teatab Meri pidulik-dramaatiliselt. Siin see on – mitmetähenduslik väljend, mida iga ajakirjanik üritab vastavalt oma võimetele parimal viisil tõlgendada ja mis jääb lendlema ühest leheloost teise.

Mull lõhkeb

See ajalehe Kaleva pealkiri iseloomustab edaspidist sündmuste arengut hästi. Riigipöörajad on üllatavalt kiiresti jõudnud ummikusse. Parima kokkuvõtte putši ebaõnnestumise põhjustest teeb ajalehele „Kaleva“ kirjutanud Le Monde´i ajakirjanik Jacques Amalric. Putšistid eksisid rängalt oma vastase suhtes: see ei olnudki Gorbatšov, kes ei suutnud kontrollida enda käivitatud kaost, vaid hoopis nõukogude ühiskonnas pärast tarretava hirmu kadumist valla pääsenud vabadustunne. Neljapäeval, 22. augustil tuleb Mihhail Gorbatšov Moskvasse tagasi. Terve maailm näeb, kuidas ta alistunud ilmel lennukitrepist koos abikaasaga alla tuleb. Kas kuuendiku maakerast hõlmanud impeeriumi äsjane riigipea aimab, et mitte kunagi ei ole tal enam tegelikku võimu?

Mariankatu 8 maja kohal on hommikust saadik lehvinud Eesti lipp. Kõik on valmis eelmisel päeval tehtud tunnustuspalvete laialijagamiseks. Enne seda lihvib Meri veel edasist plaani. Ta helistab oma vanale sõbrale Jón Baldvin Hannibalssonile Islandisse ja uurib võimalust koos oma kolleegide, Leedu Saudargase ja Läti Jurkānsiga Reykjavikis käia. Islandi välisminister on rõõmuga nõus võtma Balti riikide välisministrid vastu nii kiiresti kui võimalik.

Suure draamameistrina tuntud Meri jagab oma etendust lavastama asudes kõigepealt kätte rollid. Rangeimad tegevusjuhised saab Tuglase Seltsi juhataja Eva Lille. Ta peab leidma fotograafi ja kaks autot, neist üks olgu limusiin. Auto külge tuleb kinnitada Eesti lipp, autojuhil peab olema vormimüts. Esindusauto otsimisega seostub samasugune müsteerium, nagu kogesin esmaspäeva hommikul Tuusula kiriklas teadmata põhjusel Moskva raadiot kuulates. Just siis, kui Eva parajasti kollastelt lehekülgedelt autorendifirmasid otsib, heliseb telefon. Helistaja ütleb, et tahab teha midagi Eesti heaks ja kuna tal on limusiinifirma, võiks ta pakkuda Merile kasutamiseks limusiini. Üleloomulikkuse tunne suureneb, kui Eva märkab, et hoiab telefoniraamatus sõrme just helistaja, Urpo Pääkköneni nime kohal.

Vähe aja pärast sõidab uhke limusiin treppi, roolis Pääkköneni firma mees, kes kandis vormimütsi. Selleks ajaks on Mariankatu 8 maja ees juba kohad sisse võtnud kaks Supo meest, et turvata Eesti välisministrit. Hakatakse palavikuliselt lippu otsima. Mäletan, et otsiti viiru, kuid seda ei olnud. Asja pidi ära ajama kusagilt leitud laualipp. Uus probleem tekib lipu autole kinnitamisega. Klambrite, klammerdi ja kummipaela abil õnnestub Tago Holstingul ja Kristiina Koskivaaral see lõpuks varda külge saada. Rekvisiit on paigas, uhked kulissid valmis. Limusiin keerab Mariankatult välja ja asub teele, kaasas välisminister ja ajaloolisi hetki põlistama palgatud fotograaf, vana tuttav Heikki Savolainen.

Lääne-Euroopas on august traditsiooniliselt parim puhkuseaeg. 1991. aasta august on siiski erand: kokkuvarisemise äärel olev hiiglane tekitab kõikjal ärevust ja ohutunnet. Maailma pilgud püsivad kindlalt Moskvas toimuval, ent ka Eesti välisministri ümbrikukampaania ja elegantne ohjade haaramine on nagu kivi viskamine peegelsiledasse vette – lainerõngad aina levivad. Liigub jutt, et Mariankatult on kirja oodata.

Paavo Väyrynen on nõus Eesti kolleegi nüüd vastu võtma. Läheme muidugi limusiiniga, kuigi Mariankatult on Merikasarmisse vaid paarsada meetrit. Väyrynen ootab oma kabinetis. „Vaata aga vaata, sealt tuleb jälle meie sõber Lennart ja seekord paistab tal isegi mingi kirjatükk kaasas olevat,“ alustab vestlust Väyrynen. Loomulikult teab ta, mis ümbrikus on, kuid võtab kohe alguses veidi üleoleva hoiaku. Meri ei jää võlgu „Seda küll. Ja kui sina, Paavo, juhtud teadma või mäletama, et ma olen peale kõige muu ka kirjanik, siis mingid tekstid on mul alati kaasas.“ Meri ulatab Väyrynenile ümbriku ja sel hetkel sööstab välja meie kiiluvees liikunud Heikki Savolainen ning luba küsimata hakkab fotoaparaadiga plõksutama.