AINULT DELFIS: Loe Soome kaitsepolitsei ajalooraamatust "külma sõja" perioodi ühest kuulsamast USAsse põgenemisest, osa 2

 (17)
soome-lipp
Foto: Bianca Mikovit

Kirjastuses Hea Lugu on ilmunud raamat "Soome kaitsepolitsei ajalugu. Ratakatu 12", mille koostas Matti Simola ja millesse on sissejuhatuse kirjutanud Eerik-Niiles Kross. Delfi avaldab kolmel päeval järjest erinevaid osi sellest äärmiselt köitvast teosest.

Teine katkend:

Golitsõn, CIA ja Supo

Külma sõja üks kuulsamaid ärahüppajaid oli KGB major Anatoli Golitsõn, kes ilmus 1961. a jõulude eel CIA Helsingi-jaama juhataja koduuksele. Läänes viis juhtum lõpuks segaste tagajärgedeni. Soomes andis see mõnda aega tooni president Urho Kekkoneni ida- ja läänesuhetele ning riigi välispoliitilisele positsioonile pärast noodikriisi. Kõige pikaajalisem oli mõju kaitsepolitsei vastuluurele, kes sai nii täpsema pildi KGB meetoditest ja eesmärkidest.

CIA Golitsõni-materjalid heidavad nüüd asjale lisavalgust, mis pakub oma vaatenurka kaitsepolitsei suhetele USAga ning Kekkoneni ja Supo vastastikustele suhetele. Selle kohta Soomes kuigivõrd materjali ei leidu.

Kuna Golitsõni oma nimi oli muutunud 1954. a Viinis kasutuskõlbmatuks, teenis ta Helsingis Anatoli Klimovi nime all. Asekonsuli ameti varjus oli ta välisluure KR-osakonna (vastuluure) ohvitser, põhisihtmärgiks USA ja teised suured lääneriigid. Kutsumata külalisena Ameerika kolleegi ukse taha ilmumine oli üllatav, aga mitte ootamatu ja mees ise oli tuttav – ta oli CIAl juba varem operatiivkoostöö objektina sihikul.

Seotud lood:

CIA ja Supo ühisoperatsioonid

Alguses toimus koostöö rutiinsel tasemel. Kaitsepolitsei teatas Golitsõnist kui ühest teiste hulgas riiki saabunud Nõukogude diplomaadist ja CIA jagas teavet tema karjääri kohta, üritades ise kombekohaselt saada rohkem kui jagas. Peakorter andis nimelt korralduse, et ühe ohvitseri fotot „ei tohi näidata koostööpartnerile, aga ehk avaneb teil võimalus võrrelda seda Helsingi fotoga”. Klimovi kohta teatas CIA, et varasem teave puudub. Teavet oli terve kaustatäis, aga ei taibatud, et Klimov on Golitsõn. Polnud ime, et teda ära ei tuntud, sest Viinis olid tema tundemärkideks „noor ja kena”, aga Helsingis andis tooni juba Nõukogude ametniku tüsenev keskiga.

Vajadus operatiivseks koostööks tekkis, kui USA suursaatkonna ametist palgatud abiline ja autojuht Harry Sundvik kavatses Leningradi sõita. See ei oleks tähelepanu pälvinud, kui teda ei oleks märgatud vestlemas asekonsul Klimoviga kauem kui diplomaatiliste kullerite viisaküsimustes vajalik. Seepärast võttis CIA-jaama juhataja Frank Friberg ühendust kaitsepolitseiga.

Kui Sundvik 1961. a märtsi alguses puhkusele läks, jälitasid kaitsepolitsei mehed teda esmalt kihlatu juurde Tervakoskisse ja sealt paari päeva pärast tema Škoda sabas edasi idapiiri poole. Vainikkalas piiri ületanute nimekiri näitas, et samal ajal oli ka Klimovil asja idapiiri taha. Peale jälitamise kontrollis kaitsepolitsei Sundviki ja tema tutvusringkonna tausta. Mehe enda minevikust ei leitud muud kui liikluseeskirjade rikkumisi ja sekeldusi naistega, aga kihlatu isa oli 1930ndatel osalenud kommunistide salajases tegevuses (kandes uhket, aga pigem soove kui tõelisust kajastanud tiitlit „Punaste Rindemeeste Musta Leegioni juhataja”), olnud 1940. a SNSi liige ja sooritanud pärast sõda ärimehena mitmesuguseid õigusrikkumisi ja ametnikule vastuhakkamise eest isegi kinni istunud.

Leegionäri teeneteregister muutis CIA, kellele info edastati, valvsaks. Oma ettekandes Washingtonile ei ole Friberg kitsi kiidusõnadega kaitsepolitsei aadressil:

„VALINK/6 on informeeritud käesoleva juhtumi üksikasjadest. Ta on samal arvamusel ROONIEga, et juhtum sisaldab palju muudki kui siiani on ilmsiks tulnud. (Võime muu hulgas mainida, et see on jälle juhtum, mille puhul on VALNIK/6 ja VALNIKi organisatsiooni abi olnud asendamatu. Nad on edastanud täielikud taustaandmed kõigi asjaosaliste kohta ja jälitanud SUNDVIKit vahelduva eduga alates sellest, kui me väljendasime oma huvi tema vastu.)”

VALNIK oli seega kaitsepolitsei ja VALNIK/6 sealne kontaktisik, abidirektor H. A. Stenlund või isegi Alpo Neuvonen, kes rääkis samuti inglise keelt. ROODINE oli Friberg ise. – Mõnikord paneb salateenistuste takerdumine koodnimedesse imestama, sest teksti nähes on neid sageli võimalik ära arvata. Aga kui tegemist on ainult salastatud sõnumiga, mida dešifreerida üritatakse, raskendab nimede puudumine koodi murdmist.

Kui Sundvik puhkuselt naasis, tõmbas Friberg ta liistule. Viimaks tuli ka ülestunnistus: kohe Astoria hotelli fuajees oli ootamatult välja ilmunud tuttav asekonsul, kellega koos siis veedetigi puhkus Leningradis. Oma sõnul oli Klimovi pealetükkivus Sundvikile ebameeldiv. Vesteldes oli venelane tunnistanud Viiburi haletsusväärset seisukorda ja teisi ebakõlasid, aga läinud siis sujuvalt üle oma lemmikteema, Gagarini lennu juurde. Viimasel päeval hakanud ta pinnima USA saatkonna asjade ja töötajate kohta. Kas Mr. Friberg on meeldiv? Muidugi, vastas Sundvik. „Kas sa teadsid, et ta on luureteenistuses?” jätkas Klimov naerdes.

On põhjust arvata, et kohtumine Astorias oli kokku lepitud, eriti kuna Sundvik eitas alguses, et ta kellegagi kohtus. Nüüd ta kahetses ja oli valmis koostööks. Friberg pidas saatkonna abitöölist topeltagendi rolli jaoks siiski liiga ebakindlaks. Ühe riski ta veel võttis, kui käskis Sundvikil võtta vastu kutse Klimovi koju, mis asus aadressil Annankatu 22 A 2. Söödi ja joodi natuke ja asekonsul „ütles, et Soome on tema jaoks Püha Maa” ja ta ei tahaks sugugi ässitada Sundvikit oma isamaa vastu, aga nende mõlema huvides oleks püsida kursis USA plaanide ja tegevusega. See oli KGB standardtekst, mis aga kõnealuse soomlase puhul ei toiminud, vaid ajas mehed tülli. Kaugemale ameeriklased ei läinud, vaid vallandasid kümme aastat töötanud Sundviki. Vallandamist põhjendati halbade töötulemustega, aga tegelikult oli põhjuseks julgeolekurisk ja uurimise käigus ilmsiks tulnud „vastumeelne (unsavory) taust”. See tähendas äia musta leegioni.

Ka Rootsi julgeolekupolitseil oli mehest hais ninas ja direktor Georg Thulin oskas juulis Helsingis viibides eraldi just Klimovi kohta pärida. Sel ajal hakkas kaitsepolitsei lõpetama kolmenädalast süstemaatilist jälitamist, mille tulemusel CIA sai fotosid Klimovist ja teistest isikutest ning andmeid, et Sundvikiga peetakse endiselt ühendust.

Jälitusettekandeid ega fotosid kaitsepolitsei arhiivis ei ole. Selliste juhtumite puhul kasutati ka väljaspoolset abi, üliõpilasi ja teisi ärksaid noormehi, kes ei olnud kaitsepolitsei palgal, vaid kellele maksti tükitöö eest. Nad esitasid oma tähelepanekud kaitsepolitsei maja lähedal asunud erakorteris ja said sealt ka oma juhised. Vähemalt kolm neist said aja jooksul koosseisulisteks töötajateks.

Kuna augusti alguses hakati ehitama Berliini müüri, katsetasid nii Klimov kui ka saatkonna 2. sekretär Viktor Zegal lääne reaktsioone, kutsudes Ameerika kolleegi lõunale. Selles kontekstis oldi maailmakodanikud, aga Klimov mäletas ka oma kodukanti Poltavat, mille all Peeter I purustas Rootsi kuninga Karl XII armee. Rootsi armees teeninud soome sõdureid ei mainitud ja loomulikult ei tulnud jutuks ka sama perekonnanime kandnud vürst Golitsõni kangelasteod Põhjasõja ajal. Tsiviliseeritud mulje rikkus siiski hooplemine Bulgaaria tsaari veinikeldri vabastamisega 1944. a. See jättis CIA mehele Walter R. Clastonburyle väga brutaalse mulje, samuti mühatus hiina restorani söögipulkade kohta: „Need on barbarite jaoks.” Kuna leierdati aina Berliinist ja Nõukogude diplomaat oli „tüütu, kujutlusvõimeta ja ebadiplomaatiline”, tegi CIA Helsingi jaam otsuse: „Tulevikus piiratakse kontakte Klimoviga miinimumini, et mitte raisata jaama aega ja jõupingutusi kasutuna tunduvale objektile.”

CIAs ei vaevutud mõtlema, kas selles, et restoranist lahkudes nõustus Klimov istuma ameeriklaste autosse ja andis mõista, et varjas sõitu oma Tehtaankatu kolleegide eest, sisaldus varjatud sõnum. Kaitsepolitsei inspektor märkas, et mõnikord passis Klimov kohvikus ilma kindla põhjuse ja ülesandeta.Aga pärast öökülmi sellistesse asjadesse enam ei sekkutud.

Ärahüppamine

Ärahüppamisest endast on palju kirjutatud, aga CIA materjalist lähtudes tuleb teha olulisi täpsustusi. Kõigepealt ajastus: konsul ilmus koos perega Fribergi ukse taha Westendis reedel, 15. detsembril 1961. aastal kell 18. Asüülipalve kirjutas ta märkmikulehele, mille serva ta rebides pöidlaga kinni hoidis, nii et paberil tuli tükk küljest:

To the governement of the USA
I ask polytical asylym for me and my family
attache of the Soviet embassy in Finland
AKlimov
15.XII.61g.

CIA nentis oma hinnangus, et kuna sündmuskoht oli Soome, „mitte satelliit, aga poliitiliselt tundlik riik”, mis parasjagu oli „Nõukogude Liidu tuntava surve all”, ei ole aega kingitud hobuse suhu vaadata, vaid tuleb uskuda ärahüppaja ehtsust ja nõustuda tema tingimusega viivitamatult riigist välja pääseda.

Juba kahe tunni pärast sõitis perekond liinilennukiga Stockholmi. Sealt viidi nad USA õhujõudude atašee lennukiga Saksamaale Wiesbadeni baasi, kust saadeti vana C-54 („Liberator”) sõjalennukiga Ameerika poole teele. Lennuki külgedele maaliti igaks juhuks uued tunnusmärgid. Varsti pärast õhkutõusmist hakkas pisitütrel halb, abikaasa muutus hüsteeriliseks ja Golitsõn – nüüd oli nimi teada – nõudis tagasipöördumist ja regulaarlennu korraldamist. Perekond oli toodud Saksamaale mustalt ja paberite korda ajamine tekitas probleeme, samuti ärahüppaja kartus, et Pan America lennukompaniis või Frankfurdi lennujaamas võib olla KGB agente, kes alarmeeriksid salamõrvade osakonda, et see valmistuks sabotaažiks. Veel viimasel hetkel toimetati lennukile kiiruga käsipagas, mille CIA läbi vaatas. Pommi ei leitud, kotis oli „naistele mõeldud varustus, mida siinkohal täpsemalt ei kirjeldata”. Viimaks tõusti õhku, aga halb ilm sundis New Yorgi asemel maanduma Bermudal. Washingtoni jõuti lõpuks esmaspäeval, 18. detsembril kl 19.30. Friberg saatis Golitsõni reisi lõpuni.

Sabotaaži kardeti asjatult, sest ilmselt märkas Helsingi KGB oma mehe puudumist alles põgenemisjärgsel esmaspäeval. Kui Nõukogude Liidu konsulaat palus teda otsima hakata, teatati Soome ametiisikutele ekslikult, justkui oleks Golitsõn laupäeval veel tööl olnud. Kõige loogilisem on seletus, et nii varjati oma valvsuse langemist ehk mehe kadumise hilist avastamist. Valeandmed juhtisid politseiuurimise valedele jälgedele. Supo uurimises ei osalenud, aga hoidis CIAd asjaga kursis ja sai vastutasuks ettekujutuse ärahüppaja sihtpunktist.