Kolmas katkend:

Koostöö põhivastasega

Kuigi KGB oli kaitsepolitsei põhivastane, soovisid venelased ka koostööd teha. Muidugi oli põhjuseks ka vajadus ametlike kontaktide järele, aga lisaeesmärgiks oli järelevalve talutavamaks muutmine ja Ratakatu kontaktivõrgustikku ühendamine. KGB ei harrastanud siiski nn sõbrateenetele iseloomulikke usaldustäratavaid meetmeid, nagu oma töötajate ametlik registreerimine või Soomele olulist kasu toova teabe jagamine. Need kolm või neli Tehtaankatu luureohvitseri, kellega Supo asju ajas, ei esinenud ametlikult KGB nimel.

Juba 1950ndatest saadik oli Supo ühenduses tavaliselt konsuli ametis olnud KGB KR-osakonna esindajaga. Pinged kasvasid, kui direktoriks sai Seppo Tiitinen. Kui Tiitinen veel viimaseid päevi Eduskuntas teenis, ütles Ahti Karjalainen välisasjade komisjoni koosoleku lõpetuseks, et vabariigi president on teinud talle ülesandeks Tiitineni kellelegi tutvustada. Tiitinen läks kokkulepitud ajal Karjalaineni koju Munkkiniemisse pärastlõunakohvi jooma ning sinna saabus ka inglise lordi välimusega vuntsidega härrasmees. „Ma ei taibanud, et see oli koduvenelaste süsteemi peaauhind.”

Ilmselt tuli algatus just temalt, KGB Helsingi residendilt Viktor Vladimirovilt, kes seitsekond aastat varem samal positsioonil veel vältis Armas Alhavat. Nüüd oli teine aeg ja Ratakatul pidi peagi ametisse asuma noor peremees, kellega lepiti kokku regulaarsete, aga „mitteametlike” kohtumiste asjus. Oma tegelikule erialale viidates avaldas Vladimirov kohe alguses lootust, et kaitsepolitseil oleksid head ja ümberlükkamatud tõendid asjus, millesse ta kavatses sekkuda.

Külaline suurest majast

Tiitinen ei olnud veel kahte kuudki ametis olnud, kui Vladimirov tegi juttu, kui kasulik oleks kohtuda Leningradi piirkonna KGB direktoriga. Piiritagune asutus oli Supole tuttav, aga mitte koostööpartnerina, vaid jultunud ja avaliku soomlaste värbajana. Juhtum, kus Viipuri KGB direktor Juri Mihhailovitš Smirnov esitas Soome ehitusinsenerile seitse küsimust ja ülesannet, oli alles värske. Viimane – „Kas te tunnete kedagi Soome kaitsepolitseist?” – oli vaevalt mõeldud headele kolleegidele tervituste saatmiseks.

Seega oli põhjust kahelda ja karta kontakti kasutamist info hankimiseks ja sisseimbumiseks ning tuli arvestada ka seda, kuidas nähakse asja läänes. Teisalt oli raske keelduda, sest Soome ja Nõukogude Liidu koostöö oli parasjagu aktuaalne kõigis eluvaldkondades ja siseminister Eino Uusitalo soovitas tungivalt kontakte luua. President Kekkonen lubas seda, aga tingimusel, et kontakt jääb mitteametlikuks.

Kui külaline 1978. a oktoobris saabus, valmistus kaitsepolitsei selleks hoolega. Tiitinen leppis Tamminiemis mängureeglid täpselt kokku: tegemist oleks mitteametliku eravisiidiga, mis lubaks külalisel aega veeta ja Soomega tutvuda. Ka vestlus Ratakatul oleks mitteametlik ja isiklik. Puhas ilustamine, sest programmi oli pndud kohtumine siseministriga ja ka muidu arutati ametlikke asju. Juhuks, kui jutuks peaksid tulema Kotkasse saabunud eestlased või teised põgenikud, tuletas president meelde juba Arvo Penttile antud juhist: „Saada nad tagasi, kui on vähegi võimalik ametlikke põhjuseid leida.” Kaitsepolitsei võiks arutada ka rahvusvahelist terrorismi ja lennukikaaperdamisi ning vaimuliku kirjanduse salakaubavedu. Selles osas pidi olukord peagi muutuma, sest uuest aastast saaksid Soome ametiisikud uuele tolliseadusele toetudes reisijatele meelde tuletada Nõukogude Liidus kehtivaid seadusi, kuid aktiivseid kontrollmeetmeid Soomes kasutada ei kavatsetud, kui pole just tegemist ulatusliku salakaubandusega. Edasi võiks rääkida piiriküsimustest ja nendega seotud infovahetusest. Selle teemaderingi oli aktiveerinud üks kevadine sündmus: varasel aprillihommikul lendas rootslane Karl-Göran Wickenberg Immola lennuväljalt väikelennukiga Käkisalmi lähistele ja tagasi, ilmselt kedagi ära tooma. Venelased väitsid, et õhutõrje oleks võinud Piper Super Cupi vabalt alla tulistada, aga heanaaberlike suhete pärast seda ei tehtud. Hiljem näitas Mathias Rusti lend Punasele väljakule, et tõde võis olla ka teistsugune.

Ratakatul pandi enne kirja tegutsemisliin: „Kuulame ja tunnistame vajaduse korral probleemide olemasolu ning piirdumegi esialgu vestlusega.” Soome põhisõnumit väljendati Tiitineni sõnavõtus lõunasöögil: „Meie, Soome ametiisikud, peame parlamentaarse valitsussüsteemi osana teenima oma rahvast ja selle huve, arvestades nii kehtivaid seadusi kui ka seda sõpruspoliitika liini, mida oleme UKK juhtimisel järginud.” Seega mitte ainult sõpruspoliitika, vaid ka ja eelkõige oma huvid ja seadused, demokraatia raames. Palju öeldud, seal ja siis.

Külaline, 63aastane kindralleitnant Daniil Pavlovitš Nossõrev oli Nõukogude kombe kohaselt oma alluvatele julm isevalitseja, aga vastutulelik kõrgemalseisjate suhtes ja Leningradi parteijuhi usaldusalune. Tema valdkond oli armee järelevalve ja militaarvastuluure; ta oli teeninud halva kuulsusega Smerši ridades juba ammu enne Tiitineni sündi. Seal hing armistus, aga hüüdnimeks oli tal Vanaisa ja Soome peakonsuli tähelepanekute järgi oli tegemist „rahuliku, südamlikult naeratava sõduriga”.

Välismaal oli ta osalenud sõja ajal oma okupatsioonivägede järelevalves Põhja-Iraanis ja seejärel vähemalt kahel korral Saksamaal. Tiitinenile väitis ta, et oli kohal, kui Berliini müüri ehitati. Tema Soome-reisi juhatas sisse Juri Andropovi erakorraline visiit Karjalasse, Leningradi ja Viiburisse augusti alguses. KGB esimehelt pälvisid kiidusõnu Soome ja Nõukogude Liidu vahel eri valdkondades välja kujunenud „terviklik ja püsiv koostöösüsteem”.

Ratakatul väljendas Nossõrev kohe muret vaimuliku kirjanduse sissetoomise pärast, seda peeti ilmselt kergemaks teemaks. Ta avaldas lootust, et kaitsepolitsei levitab reisibüroodes ja mujal infot Nõukogude Liidu tollieeskirjade kohta. Seevastu Soome ametiisikutele piinlikkust valmistav vodkaturism teda ei häirinud, see olevat „loomulik ja üldse turismiga seotud. Soomlastel pole põhjust muretseda”.

Faktilistest küsimustest tundus olevat tähtsaim isikukontaktide loomine, akna avamine. Pingemaanduseks pajatas kindral lõhetiigi ääres ja laua taga mahlakaid ratsaväelugusid ja kasutas erialaseid kõnekäände. „Alati kui söögilauas tekib vaikus, sünnib uus militsionäär.” (KGB rõhutas pidevalt oma erinevust miilitsast.) Või lugu ametniku käigust rätsepa juurde: „Kui ülikond ei õnnestu, leidub mul sinu jaoks tühi kong.” Rätsep: „Olete vist ennetusega tegelevast asutusest.” Teisel päeval ütles Nossõrev, et talle meeldib abidirektor Seppo J. Pylkkänen „kaks korda rohkem kui eile, mil mulje oli pisut hall”. Külaline avaldas lootust, et peagi on oodata vastukülaskäiku Liteinõi prospekti suurde majja, aga jättis muidugi mainimata, et selle soppides on lõppenud nii mõnegi soomlase teekond. Peast läbi see käis, sest ta rõhutas, et „tšekistid ei ole inimestena hirmuäratavad”. Ametliku kutse Tiitinenile andis ta üle minister Uusitalo juures ja kohalolekul – endiselt otsiti poliitilisel tasandil seljatagust.

Nossõrev oli küll KGB juhatuse ehk kolleegiumi liige, aga kaalukaima toosti ütles siiski Vladimirov, kes „kiitis täielikult heaks” Tiitineni liini, mille järgi tegevust põhjendatakse oma riigi seaduste ja huvidega, unustamata välispoliitikat. Nii sai Paasikivi-Kekkoneni liin alaliigiks Tiitineni liini, kuigi noor direktor oli olnud ametis vaevalt pool aastat. Vladimirovi järgi ei esindanud visiit „mingil moel” julgeolekuasutuste koostööd, vaid isiklike kontaktide hoidmist, millele aitavad kaasa samasuunalised huvid ja see, et kaitsepolitsei uus juhtkond mõistab senisest paremini välispoliitilisi perspektiive „ega tegutse puhtalt kitsas politseisektoris. Puhta piiratud politseilise mõtlemisega ei saavutata soovitud tulemusi”. Aga kontaktide kaudu saavutati: alles hiljuti olevat üks president Kekkoneni vaevanud asi „meie abil korda aetud”. Sellega viidati ühistele sõjaväeõppustele, mille kohta Vladimirov pärast visiiti Tiitinenile kinnitas, et „ei ole tehtud ega tehta seda puudutavaid ettepanekuid. Ajaleht Tiedonantaja annab (...) oma artiklitega relvad lääneriikide kätte. [Ajalehe] tegutsemisviis on provokatsioon ega esinda Tehtaankatu seisukohta”.

Sõnades peitus ehk teinegi vihje: Ratakatu pärast sõda sündinud uue juhtkonna mainimine viitas eelkäijale Arvo Penttile, kes oli muidugi olnud Kekkoneni toetaja, aga mitte pärast sõda sündinud, vaid juba sõja ajal tegutsenud, pealegi veel tinaste tagajärgedega.

Koju jõudnud, kiitis Nossõrev oma reisi Soome peakonsulile Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidulikul vastuvõtul Kivisaari esindussuvilas. Ta väitis, et pärast Soome uut tolliseadust olevat olukord piiril paranenud, „Vaimulikku ja muud keelatud kirjandust on toodud järjest vähem.” Ilu on vaataja silmis, sest seadus jõustus alles järgmise aasta alguses.

Leningradi KGB direktori „ümmardamine” äratas Ratakatul kahtlusi ja tekitas jutte, mis levisid asutusest kaugemalegi. Tiitinen leevendas neid, selgitades juhtkonnale, et külaline oli kutsutud ministeeriumi soovil ja presidendi loal; see oli olnud era- ja mitteametlik visiit ning sõnavõtud piirdusid toostidega söögilauas. Tegemist oli sidemete sõlmimisega juhuks, kui neid vaja peaks olema; Supo töö liinis – loe: Nõukogude luurega võitlemises – ei ole oodata muutusi. Rohkem raskusi ei ilmnenud, kui et turvamees Ivkov oli oma kombe kohaselt „täiesti võimatu”, ei kiitnud proua Nossõrevi jaoks koostatud programmi sugugi heaks ja mõistis hukka sõidukiiruse, kuigi kindral ise oli tahtnud näha, mis sellest autost annab välja pigistada. Visiidi motiiviks pidas Tiitinen venelaste soovi saata keegi vaatama, „mis „punt” selle asutuse eesotsas nüüd on. Vägagi teravapilguline see külaline oli, hoolimata sellest, et kuulus juba eakamasse sugupõlve”.597

KGB möönab spionaaži

Kui keegi arvas, et Supo ja KGB suhetes on alanud uus, harmooniline periood, tuli tal seda arvamust peagi korrigeerida, sest puhkes Kemira infoteenistuse juhataja Eila Helini skandaal. Soome seisukohast oli asi tõsine: tuli säilitada usaldusväärsus koostöös lääneriikidega, millel oli oluline tähendus Soome teaduse ja tehnika arengus.

Pärast pikka kaalumist langetas Kekkonen otsuse edasiseks tegevuseks. Kõrgemalt poolt õnnistus saadud, teatas Tiitinen 30. jaanuaril 1979 Vladimirovile, et Kemira-operatsiooni akuutne juhendaja, saatkonnasekretär Sergei Sidorov peab Soomest lahkuma ja ka tema eelkäija ei ole enam teretulnud. Sidorov oli Helsingis X-osakonna juhataja, nii et tegemist oli kõige kõrgeaulisema lahkujaga pärast Akulovit. Väljasaatmine toimus Soome kombe kohaselt, Sidorovi ei kuulutatud mitte ametlikult persona non grata’ks, vaid Supo direktor teatas sellest diplomaadile, kes pidi olema KGB Helsingi osakonna juhataja. Vladimirov oli üllatunud, aga asjalik, tõi põhjenduseks noorte ametnike ülipüüdlikkuse ja avaldas lootust, et tulevikus teatatakse sobimatust menetlusest „juba varakult, et seda saaks parandada”.

KGB tegi erandliku liigutuse. Kõigest kolme päeva pärast oli Vladimirovil Tiitinenile non-paper, mitteametlik teade, milles „Moskva” möönis spioneerimist ja selgitas põhjuseid. Tavaliselt lakuti haavu huulde hammustades, fakte eitades ja kättemaksu haududes. Nüüd avaldas Moskva kahetsust, et „Nõukogude kodanik oli oma volitusi ületanud”. Ent naiselt saadud materjal ei olnud siiski salastatud, vaid konfidentsiaalne ja pärit peamiselt ameeriklastelt, mitte soomlastelt. Nii ei olevat tekitatud „kahju otseselt Soomele või Soome huvidele”. Kuna naine ei olnud riigiteenistuses, siis „selles asjas riikidevahelist kokkupõrget ei olnud”. Lubati, et Nõukogude ametnik lahkub, kuigi juhtumi olulisus seda ei eelda.

„Me teeme seda riikidevaheliste sõbralike suhete nimel,” täpsustati, otsekui olnuks tema riigist lahkumine KGB enda vaba valik. Samal ajal, kui lubati, et juhtumi eelmist juhti Stalnovi enam Helsingis näha ei ole, avaldati lootust, et Soome ametnikud mõtleksid edaspidi Sidorovi suhtes ümber, sest tollel olevat „väga suur panus” teaduslik-tehnilises ühistegevuses. Vestluse käigus tunnistas Vladimirov, et kõnealuste dokumentide edasitoimetamine võis olla keelatud.

Ei ole selge, miks Sidorovist nii kõvasti kinni hoiti. Ka muus osas oli Vladimirovi esitatud paber vastuoluline. Väited volituste ületamisest ja lubadus oma luureohvitseri administratiivkorras karistada oli loomulikult hämamine. Teisalt näitas paber siiski, millist kaalu KGB omistas uutele suhetele Supoga. Suhete katkemist taheti vältida, kas või spionaaži möönmise hinnaga, ja see erines tavapärasest rutiinist. Jälle rõhutas Vladimirov lõpuks ennetustegevust ja väljendas lootust, et tähelepanu juhitaks võimalikult varases etapis. „Kaval vastus,” ütles Kekkonen.

Helini juhtum lõi pretsedendi, mille kohaselt neis küsimustes edaspidi toimiti. Kui keegi jäi vaieldamatult vahele, neelas KGB ajutise tagasilöögi alla ja nii koostööd kui ka luuret jätkati endisel moel. Teisalt võttis Supo omaks varase katkestamise ja hoiatamise („kollane kaart”) tava.