KGB möönab spionaaži
Kui keegi arvas, et Supo ja KGB suhetes on alanud uus, harmooniline periood, tuli tal seda arvamust peagi korrigeerida, sest puhkes Kemira infoteenistuse juhataja Eila Helini skandaal. Soome seisukohast oli asi tõsine: tuli säilitada usaldusväärsus koostöös lääneriikidega, millel oli oluline tähendus Soome teaduse ja tehnika arengus.
Pärast pikka kaalumist langetas Kekkonen otsuse edasiseks tegevuseks. Kõrgemalt poolt õnnistus saadud, teatas Tiitinen 30. jaanuaril 1979 Vladimirovile, et Kemira-operatsiooni akuutne juhendaja, saatkonnasekretär Sergei Sidorov peab Soomest lahkuma ja ka tema eelkäija ei ole enam teretulnud. Sidorov oli Helsingis X-osakonna juhataja, nii et tegemist oli kõige kõrgeaulisema lahkujaga pärast Akulovit. Väljasaatmine toimus Soome kombe kohaselt, Sidorovi ei kuulutatud mitte ametlikult persona non grata’ks, vaid Supo direktor teatas sellest diplomaadile, kes pidi olema KGB Helsingi osakonna juhataja. Vladimirov oli üllatunud, aga asjalik, tõi põhjenduseks noorte ametnike ülipüüdlikkuse ja avaldas lootust, et tulevikus teatatakse sobimatust menetlusest „juba varakult, et seda saaks parandada”.
KGB tegi erandliku liigutuse. Kõigest kolme päeva pärast oli Vladimirovil Tiitinenile non-paper, mitteametlik teade, milles „Moskva” möönis spioneerimist ja selgitas põhjuseid. Tavaliselt lakuti haavu huulde hammustades, fakte eitades ja kättemaksu haududes. Nüüd avaldas Moskva kahetsust, et „Nõukogude kodanik oli oma volitusi ületanud”. Ent naiselt saadud materjal ei olnud siiski salastatud, vaid konfidentsiaalne ja pärit peamiselt ameeriklastelt, mitte soomlastelt. Nii ei olevat tekitatud „kahju otseselt Soomele või Soome huvidele”. Kuna naine ei olnud riigiteenistuses, siis „selles asjas riikidevahelist kokkupõrget ei olnud”. Lubati, et Nõukogude ametnik lahkub, kuigi juhtumi olulisus seda ei eelda.