AINULT DELFIS: Katkend Sofi Oksaneni uuest romaanist "Kui tuvid kadusid"

 (47)
AINULT DELFIS: Katkend Sofi Oksaneni uuest romaanist "Kui tuvid kadusid"
Foto: Martin Dremljuga

Sel nädalavahetusel ilmub Delfis kolm katkendit Sofi Oksaneni äsja eesti keeles ilmunud romaanist "Kui tuvid kadusid", mis räägib Eesti elust Teise maailmasõja Saksa okupatsiooni ajal ja kuuekümnendate ENSV-s. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

„Me kõik teame, et hoolimata oma soole omasest hellusest ja eluandvast jõust, osales fašistlikus terroris ka naisi. Ennast hitlerismi teenistusse müünud naisolendid lakkasid olemast naised, naissoo esindajate hulka kuulusid nad ainult välimuselt. Neist said röövvallutajate esindajad.”

Edgar Parts, „Keset hitlerlikku okupatsiooni”.
Eesti Raamat, 1966.

1942
Reval,
Estlandi kindralkomissariaat,
Ostlandi riigikomissariaat

Juudit istus Kultase kohvikus, istus ja koketeeris nii, nagu üks naisterahvas sugugi ei tohiks, igatahes mitte võõra mehega. Sellele vaatamata Juudit kudrutas ja punastas, vaheldumisi kohendades ja siludes oma soengut, ja Roland, kes vaid kiviviske kaugusel näilise muretusega jalutas, nägi tema koketeriid nii elavalt oma silme ees, et põrkas pidevalt vastutulijatega kokku. Alles siis, kui Roland nägi, kuidas Juudit kohvikule ja Kunstihoonele Suur-Karja poolt lähenes, suutis ta olla täiesti kindel, et Juudit kavatses järgida tema koostatud plaani. Alles siis tegi Roland kergendunult kannapöörde, kadus kohviku ees avaneva Vabaduse platsi saginasse, et Juudit teda ei märkaks. Ta ei suutnud pidada Juuditile antud lubadust, lubadust, et ta ei tule lähikonda luurama. Juuditi ülesanne oli liiga tähtis, nii et ta lihtsalt pidi tulema ja ta pidi sealkandis justkui muuseas edasi-tagasi kõndima, vahtima rahutult EEKS-MAJA katust ja laskma pilgul libiseda piki majakülge kohviku akendeni. Ta pilk liikus ikka ja jälle mööda sama trajektoori.

Seotud lood:

Juuditi vastas istus saksa ohvitser, aga mitte õige. Õige sakslane nautis saali teises otsas kohvi, krabistades ajalehte ja imedes piipu. Mehe tühjade lõkmete helk pulseeris Juuditi silmanurgas, Juuditi higised sõrmed klammerdusid tooli käetugede külge, tema rinnus kloppis ja ta ei teadnud, mida öelda. Juuditi ees auras kuum šokolaad, käetugi libises pihust, ülahuulel hakkas pärlendama higi, peas avanes sõnatu sügavik ning korraga polnud tal enam vaja kindlustusseltsi maja sõjast pimendatud neoontulesid ega tänavalampe, ta oli ise süttinud. Mingi jõud oli andnud talle uue hingamise ja temas puhkes suur soov olla koos just nimelt selle sakslasega, kes ta ees istus. Ta südant täitis ebakindlus, põsed roosatasid, justkui oleks ta veel neiu, kes pole oma ihadest teadlik, põlveõndlad läksid niiskeks hoolimata sellest, et vaid sukkis jalad põrandal külmetasid. Tema selja taga oli jääkelder, ees helkis kuum suvepäev, kuum ja külm vaheldusid ohjeldamatult.

Ta võiks veel tõusta, jätta sinnapaika just koogitangidega küpsist pakkuv mees ja mõelda välja uus plaan, kuidas püüda võrku see Rolandi poolt valitud sakslane, kuidas teda ära võluda ja talle oma pehmed käed ümber kaela põimida, aga ta oli pööranud oma näo juba vale mehe suunas, pööranud pead, vaadanud mehele silma, ja mis veelgi halvem – kui mehe suule kerkis naeratus, ununesid Roland, tema ülesanne ja nimetusse hauda maetud Rosalie, kõik see, mis oli jõudnud viimaste aastate jooksul juhtuda. Ta unustas pommid ja teedel lamavad surnukehad, mardikad ja kärbsed surnukehade kallal, meeleheitliku kauplemise rasvapurkidega, oma abieluseisuse ja selle juurde kuuluva kombekuse. Ta unustas sellegi, et ta oli sukkis, et kingad olid talt äsja varastatud, tema ainsad kingad; ta oli jõudnud unustada selle päevavaraste jõugu, kes ta Kunstihoone ees pikali lükkas ja tal kingad jalast tiris. Kohe, kui ohvitser talle käe ulatas, ta püsti aitas ja sooja Kultasesse viis, ununesid valu, häbi, nördimus ja kibeduspisarad, sest ta tegi saatusliku vea ja vaatas mehele silma.

„Preili, te peate ilmtingimata lubama mul teid koju saata. Te ei saa tänaval sukkis kõndida. Palun teid, Fräulein. Või kui te osutate mulle seda au ja astute korraks minu poole sisse, siis võin paluda, et mu teenijanna teile uued kingad tooks. Ma elan siinsamas kõrval, üle Freiheitsplatzi.”