AINULT DELFIS: Katkend Sofi Oksaneni uuest romaanist "Kui tuvid kadusid" ehk kuidas seltsimees Parts bandiitide jälgi ajas

 (59)
AINULT DELFIS: Katkend Sofi Oksaneni uuest romaanist "Kui tuvid kadusid" ehk kuidas seltsimees Parts bandiitide jälgi ajas.
Foto: Martin Dremljuga

Sel nädalavahetusel ilmub Delfis kolm katkendit Sofi Oksaneni äsja eesti keeles ilmunud romaanist "Kui tuvid kadusid", mis räägib Eesti elust Teise maailmasõja Saksa okupatsiooni ajal ja kuuekümnendate ENSV-s. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

1963
Tallinn,
Eesti NSV, Nõukogude Liit

Seltsimees Parts asetas käed lauale, päeviku kõrvale. Ülemisel korrusel oli vaikne, naine viinauimas. Päeviku paber oli niiskusest laiguline, servad pehmeks kulunud. Parts hingas sisse, kergitas pöidlaga kaant ja keeras ette esimese lehekülje. Kuigi ta oli päeviku juba mitu korda läbi töötanud, mõjus see talle ikka ühtmoodi: pulss tõusis, piki selgroogu hakkasid justkui hiired kihutama.

Leheküljed olid tihedalt, vaheldumisi pliiatsi ja pleekinud tindiga täis kirjutatud, suleotsa tugev surve oli lillade laikudega kirjatud ruudulisse paberisse auke torganud. Parts aimas kirjatähtede kaartest seda tunnet, millega neid kirjutati, kuid lehtedel polnud mainitud ühtegi kohta, rääkimata isikute õigetest nimedest. Isegi kodeeritud nimed olid imelikud, selgelt kirjutaja enda välja mõeldud, Partsi uuritud illegaalsetest kirjatöödest neid ei leidnud.

Mitmed märkmeraamatute pidajad olid kirjutanud täpselt üles oma rühmaliikmete andmed, punkrite asukohad, põhimõtteliselt kõik, liitumisdaatumid, toiduannused ja söögiajad, varustuse panipaigad, relvapeidikud, kõik, täiesti uskumatu rumalusega. Välja arvatud see kirjutaja siin, ta oli omasuguste seas erand.

Seotud lood:

Päeviku autoriks oli märgitud tundmatuks jäänud bandiit ja see oli leitud metallkarbist mahapõlenud punkris. Punkris oli olnud kolm laipa, kolm Relvastatud Võitluse Liitu kuulunud bandiiti, nende isikud tehti kindlaks, aga Partsile olid nad tundmatud. Raportis järeldati, et ükski neist ei saanud olla päeviku autor, sest banditismivastase võitluse osakonnal olid olemas kolme surnu käekirja näidised ning ükski neist ei kattunud päeviku kirjutajaga. Ainus tõend tema olemasolu kohta oli anonüümne päevik ja ainult Parts teadis, et see päevik kuulus Roland Simsonile.

Ülestähendused algasid 1945. aastal ja lõppesid viimastel lehekülgedel aastatega 1950–1951. Eriti vapustasid Partsi viimased leheküljed – mitte niivõrd sisu, kui just aastaarvude tõttu. Viimased laused olid kirjutatud seitse aastat pärast nõukogude võimu kehtestamist ja piiride sulgemist. See tõestas, et Roland oli elus veel kaks aastat pärast märtsiküüditamist, kui bandiitide abijõud olid maa pealt pühitud, käsilased nagu umbrohi välja kitkutud, kui polnud alles enam ühtegi majapidamist, mis oleks metsavendi toetanud, kõik oli kollektiviseeritud, vastupanu maha surutud.

Partsi oletused ei osutunud õigeks, Rolandit ei tulistatud Kloogal selga, ta ei lõpetanud mõnes sakslaste poolt põlema pistetud maja keldrikorruse anonüümses hauas, teda ei võetud ka hiljem metsas kinni ja ta ei surnud kuulihaavadesse. Kuna ta oli vang, ei saanud ta maalt põgeneda, teda ei jõutud evakueerida. Kuna ta oli veel 1951. aastal täies elujõus ja vaba mees, polnud ka miski muu teda tappa suutnud. Ta oli ikka veel siin.

Parts otsustas, et ei hakka muretsema. Ta uurib asja välja, mõtleb sellele, õpib tundma Rolandit sama hästi kui iseennast, ta peab saama Rolandiks. Ainult sel moel pääseb ta Rolandile jälile.

Mida kiiremini mõistab ta illegaalsete päevikute ja ülestähenduste autoreid, seda kiiremini saab ta jälile maa alla kadunud meestele ja täpsemalt selle päeviku pidajale. Ta peab mõistma nende mõttekäike paremini kui enda omasid. Sest isegi kui inimesel õnnestub hankida endale uus identiteet, uus nimi, ehitada endale uus taust, siis midagi endisest elust reedab alati. Keegi ei teadnud seda paremini kui seltsimees Parts.