Ma tean üht inimest, kelle puhul ei kehti lendlause „Ma pole nii sitt mees, et mul vaenlasi ei oleks“. See on Andres Ader. Kui mõni malevalegend ei meeldi teisele legendile, mõni ei meeldi staabimeestele, mõni ei meeldi endisele pruudile või endise pruudi praegusele mehele, siis Zassa kohta pole keegi halba sõna öelnud.

Kokku veetis Zassa malevas 14 suve, tema ja Aime Paidra (Näkk) käes on ilmselt ka EÜE kestvusrekord. Andres Ader alustas TRÜ füüsikatudengina ja lõpetas elukutselise malevlasena. „Malevast oli mul ettekujutus juba enne sinna minekut, sest mu klassivennad Silver Vahtre ja Igor Jakobson käisid seal juba keskkooli ajal ja rääkisid põnevaid lugusid.“ Zassa jõudis malevasse veel viimasel hetkel, enne suurt poliitilisest surutisest tingutud mõõnaperioodi. Esimest aastat meenutab ta seetõttu alati teatava härdusegagi.

1972 ei oleks Zassa tegelikult tohtinudki malevasse minna, sest rajati TRÜ füüsikahoonet ja füüsikatudengite aukohus oleks olnud töötada suvemalevas füüsikahoone ehitusel. Aga osakonna komsomolisekretär Rein Kaarli kutsus kursuse komsomolisekretäri Aderi ja teise rebase Peeter Parise oma rühma ning see päästis suvemalevast. Samamoodi – autoriteedi kutse peale – pääses suvemalevast ka Zassa kursusevend Jaak Aaviksoo.

Zassa malevateest võiks kirjutada mitu vaimukat teost, mille pealkirjad võiks näiteks olla „Füüsikust sirgub lüürik“, „Who the Fuck is Alice?“, „Vietnami lõkkeõhtu“, „Tema naiste elus“ jne. Zassa malevaellu mahub palju kurioosumeid, näiteks ka 1987. aastal Tõnis Lukase kutsel Rauge rühmas arstiks olemine („Õnneks tuli mulle Põka appi,“ on Zassa rahul).

Rein Veidemannil ilmusid 1976. aasta TRÜ ajalehes ehedad pildid „Ääremärkusi kuuendale suvele“, kus ta nappide vahenditega, aga väga tabavalt Zassat iseloomustab: „Õhtul isetegevusprogrammi arutades pakub ta välja meeletuid etteasteid kolossaalse butafooria ja groteskse väljamänguga – midagi poola satiiri ja karikatuuri vaimus – ja on veidi pettunud, kui teda reaalsusega silmitsi seatakse ja maha jahutatakse. Aga on ka hetki, mil ta tundideks laua taha istuma jääb, isekeskis tuši, guaši, valge paberi ja muusaga, et üht järjekordset Alice’i lugu paberile jäädvustada, rühmale mõnd rekvisiiti valmistada või piirkonnakomandöri Jaak Aaviksoo tellimust täita. Kunstnik on ta rohkem kui ametnik, juhina pigem eeskuju kui organiseerija. Mõnikord on ta päris endast ära, siis kui tüdrukud „pipardama“ hakkavad või kui keegi kaaslastest temalt nüri järjekindlusega pärib, et mis me ikka nüüd teeme, või kui seesama Aaviksoo rühmapäevikut uurima tuleb, mille lehekülgedelt jällegi tabula rasa leiab. Ühe niisuguse hetke harjal tuleb ta minu juurde ja ütleb: „Ma olen päris väsinud otsustamast, tahaks päris ära joosta.““

Zassa ise arvab, et komandöri tase on tema jaoks ebakompetentsuse tase. „Ega ma ju mingi orgunnimees ei ole, teised käisid peale, et hakka komandöriks.“ 1976 pakkus Avo Meerits talle ka regiooni tegemist. Tingimuseks oleks olnud parteisse astumine. Pakkumine polnud ahvatlev.
Vaieldamatult avaldusid Zassa tugevaimad küljed siis, kui oli võimalik midagi luua – embleemi, õhtust olengut, taidluskava, malevabluusi.

Zassa pinginaaber, disainer Silver Vahtre ütleb, et alahinnata ei tohi Zassa rolli kogu maleva mõjutamisel oma joonistuste ja kujunduste kaudu. „Ta oli juurdleva loomuga ja hea käelise tegevusega poiss. Andeka kunstnikukäekirjaga Zassa õige koht oleks ehk olnud ERKI-s. Tartust kunsti õppima minek nõudis aga toona tohutut pingutust. Kunstiinstituuti sissesaamine eeldas, et oled akadeemilise joonistamise omandanud, see võimalus Tartus praktiliselt puudus. Aga ta rakendas selle omapära täielikult malevas,“ leiab Silver.