AINULT DELFIS: Katkend raamatust ENSV KGB likvideerimisest ehk kuidas ühtegi dokumenti ja paberit isegi ei leitud..., osa I

 (36)
AINULT DELFIS: Katkend raamatust ENSV KGB likvideerimisest ehk kuidas ühtegi dokumenti ja paberit isegi ei leitud..., osa I
Foto: Siim Lõvi

Delfi avaldab kolm päeva järjest kirjastuses Varrak ilmunud Harri Mägi raamatu "ENSV KGB tegevuse lõpetamine" peatükke, püüdes täita valgeid laike Eesti ajaloos.

Kirjastuselt Varrak: "Üks Eesti iseseisvuse taastamise tähtsaimaid verstaposte oli NSVLi repressiivorgani KGB tegevuse lõpetamine Eestis. Seda on uurinud kolm parlamendikomisjoni ja omal ajal kirjutati sellest palju ka ajakirjanduses, ent siiani pole meil terviklikku ülevaadet noist sündmusist ega KGB kontori likvideerijate rollist ja vastutusest. Kui kõigi teiste nõukogude asutuste töö lõpetati 1991. augustis päevapealt, siis KGB kohaliku kontori likvideerimine osutus pikaajaliseks ja vaevaliseks protsessiks, mille detailides ei ole selgust siiani. Samal ajal tõestavad spioonilood idanaabri agentidest Eesti julgeolekuasutustes, et otsused, mida tehti kohalikku KGBd sulgedes, mõjutavad Eesti riiki senini. 

Riigikogu uurimiskomisjonide nõunik Harri Mägi (1955–2012) otsibki selles raamatus selgust, miks ei võtnud likvideerimiskomisjon üle kõki Eestile tähtsaid arhiive ja dokumente ning miks pole meil tänini korralikku ülevaadet KGB likvideerimisest ja selle komisjoni tööst."

Katkendid raamatust:
_ _ _
"Esimesed sammud

Niisiis jõuti otsusele ENSV KGB tegevus lõpetada alles 26. augustil, kui valitsus andis välja korralduse 270, millega kästi julgeolekukomitee esimehel Rein Sillaril peatada samal päeval temale alluva organi tegevus kuni edasiste korraldusteni. Sama korraldusega moodustati pariteetsetel alustel segakomisjon eriküsimuste lahendamiseks. Sinna määrati valitsuse volitatud esindajad Hardo Aasmäe (esimees), Jüri Kaljuvee ja Ando Leps ning ENSV KGB esindajad Rein Sillar, E. Neilander ja Uno Ojamaa. Sellest valitsuse korraldusest sai tuule tiivusse Hardo Aasmäe tähelend KGB esilikvideerijana. 

Seotud lood:

Siseminister Olev Laanjärvele anti korraldus tagada julgeolekukomitee ruumide sulgemine ja pitseerimine 26. augustil. Sillaril ja Eesti Telekomi peadirektoril Toomas Sõmeral kästi kohe sulgeda ja likvideerida KGB eriside kaug- ja kohalikes telefon- ja raadioside võrkudes. Selle korralduse alusel saadeti samal päeval Savisaare ja Vare nimel telegramm kõigile maavanemaile ja linnapäile ning kästi moodustada komisjon ENSV KGB piirkondlike osakondade tegevuse lõpetamise asjus, tagada osakondade ruumide pitseerimine ning seal asuva vara ja dokumentide säilimine ning kanda 28. augustiks riigiministrile ette korralduse täitmisest. 

Pealtnäha on tegu muljetavaldava dokumendiga, kuid tegevust sellele peagu ei järgnenud. Augustiputšist oli möödunud juba viis päeva ning KGB-l oli olnud täiesti vaba voli segamatult oma asju ja tegevust kokku tõmmata (dokumente hävitada ja kõrvale toimetada, Moskvaga nõu pidada, oma nõudmisi ja läbirääkimispositsioone välja töötada jne). Võib öelda, et miski ei seganud neid ka järgmised neli kuud. Sest kui KGB ehk lõpetaski operatiivtegevuse, siis oma majas said nad rahulikult edasi toimetada. 

27. augustil moodustati kõikides maakondades ja linnades, kus asus KGB osakond, valitsuse nõutud komisjon, kuid nende tegevusest pole säilinud mingeid jälgi (paitsi Tartus). Kahtlusi korralduse täitmise asjus (ruumide sulgemine ja pitseerimine) tekitab esiteks see, et kohustuse sulgeda oma tööruumid linnades ja maakondades võtsid NSVLi KGB ja ENSV KGB endale alles 4. septembril Savisaare ja Bakatini Moskvas alla kirjutatud protokolliga, ning teiseks ei leitud paar kuud hiljem, kui neid osakondi hakati tegelikult üle võtma, sealt ühtki paberit ega dokumenti. Samal ajal oli hulgaliselt dokumente alles Tartus, kus komisjon KGB maja tõepoolest üle võttis. Sellest kõigest on allpool lähemalt juttu.

Millal KGB tööruumid tegelikult suleti ja pitseeriti, pole selge, kuid 26. augustil seda kindlasti ei tehtud, peamaja Pagari tänaval jäi nende käsutusse aasta lõpuni. 

Loe veel

Valitsuse korralduse viies punkt on aga stardipauk probleemipuntrale, mida Eesti riik pidi harutama veel kümnend hiljem, ent lõplikku selgust pole senini. Nimelt on seal kirjas, et ENSV KGB töötajatele tagatakse inimõigused ja isikupuutumatus võrdselt teiste Eesti elanikega. See tähendab, et KGB oli juba suutnud oma positsioonid valitsuse korraldusse suruda ja töötajad nii-öelda tule alt välja viinud. Ka Sillari sõnul fikseeriti ses dokumendis esimest korda kirjalikult kagebistide õiguste teema, ja seda tänu nende survele.99 Kuid sellestki edaspidi täpsemalt."