AINULT DELFIS: Katkend menukolumnisti raamatust: ajal, mil Tallinn oli täis tänavalapsi, käis Eesti majandusedu kiitmine

"Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal töötama ühe väga väikese meediaväljaande heaks," tutvustab end raamatukirjastuse Hea Lugu peatselt ilmuvas raamatus Eesti viimaste aastate üks loetumaid kolumniste.

"Paljud eestlased ei saa sellest aru, kuid Tallinna vanalinn on paljudele siia saabuvatele välismaalastele endiselt šokk. Sovjetlikku trööstitust ootavad võõramaalased on rabatud, nähes erksavärvilist Tallinna, selle keerukat segu üles vuntsitud keskaegsest sarmist, barokkhoonetest ja taevasse küünitavatest pilvelõhkujatest.

Vähemalt välismaalastele tundub Tallinn linnana, mis on kui näituseeksponaat. Tänavad on puhtad ja korras. Õhkkond on tänapäevane ja lahe. Ning inimesed tunduvad ilusad ja laitmatult riides.

Üks põhjus, miks Tallinn nii paljudele välismaalastele nii väga meeldib, on asjaolu, et vähestes paikades Euroopas on ootuste ja tegelikkuse vahe nii suur.

Eesti tundub tõepoolest tänapäeva muinasjutu, eduloona. Isegi majandusmõõna ajal kerkivad uued hooned ja renoveeritakse vanu. Muidugi märkab tähelepanelik inimene sellegipoolest siin-seal vaesuse nurgakesi. Kusagil on mõni lagunenud hoone. Kodutud otsivad prügikastidest pudeleid. Kuid on näha, et riik on käinud läbi pika maa, kui mõelda, et veel 1990. aastatel oli see täis väsinud ja kuidagi toime tulla üritavaid inimesi. Iga eestlane, kes on need ajad läbi elanud, võib rääkida lugusid sellest, kuidas nad kannatasid. Nõukogude Liit oli kohutav, kuid see, mis järgnes, oli veelgi hullem. Paljud pered elatusid toona sahkerdamisest. Kuid minul ei ole vaja rääkida eestlastest lugejatele, mida nad pidid läbi tegema.

Ent konteksti panemiseks meenutab Eesti olukord 1990. aastatel väga seda, kuidas mu isa kirjeldas olukorda Suurbritannias vahetult pärast Teist maailmasõda. Ta rääkis mustast turust. Hästi läks gangsteritel ja kapitalistidel – küünik ütleks, et need olid ühed ja needsamad inimesed. Põllumehel ja kaluril oli väärt amet. Kui maa või meri oli sinu vastu helde, said alati oma pere toidetud ja saaki muu kauba vastu vahetada. Ent jumal hoidku, kui sattusid olema näiteks ortopeed või venekeelne ülikoolilektor!

Kui ma 2000. aastate algul esimest korda siia tulin, oli Eesti jätmas selja taha seda, kes ta oli olnud ja astumas selle künnisele, kelleks ta on nüüdseks saanud. Mingil tasandil kandsin Eesti kolmanda maailma riikide hulka sel lihtsal põhjusel, et nägin pealinnas endiselt tänavalapsi. Eestlased ei pööranud neile arvatavasti eriti tähelepanu või koguni ei märganud neid, sest neid polnud kuigi palju. Ent mina märkasin neid, või täpsemalt, nemad märkasid mind. Nad kimbutasid mind peaaegu iga kord, kui ma hotellist lahkusin, taibates, et olen kerge saak.

Nüüd on nad kadunud, loodetavasti igaveseks.

Konkreetsem märk kolmandast maailmast olid linna täpitavad vanad sarad. Räämas Kalamaja agulis teisel pool vanalinna oli juba siis märke pöördest paremusele. 2012. aastal on linnaosa keskklassistunud.
Välismaalased on Eesti hilisajalugu tõlgendanud kahel radikaalselt erineval viisil. Meie uurime siin mõlemat. Ühel pool on inimesed, nimetagem neid estofiilideks, kes usuvad, et Eestis toimunu on imeline, et riik on teinud läbi buumi, et inimesed on õnnelikud ja nagu ütleb biitlite laulusalm, “läheb aina paremaks”.

On ka inimesi, nimetagem neid estoskeptikuteks, kelle arvates juhtunu on väga halb. Loodud rikkus on silmapete. Inimesi ekspluateeritakse ja kogu eksperiment lõpeb krahhiga. See võib tunduda lihtsustanuna, kuid mõlemad pooled esitavad oma seisukohti täpselt nii mustvalgelt. Kaalul on rohkem kui Eesti tegelikkuse uurimine. Kaalul on ideoloogiline külma sõja stiilis tüli. Selle juured on tegelikult sügavamal kui külm sõda, ja pinevamad. Mõlemad pooled peavad olema dogmaatilised. Vastupidine käitumine hävitaks karjääre, identiteete, tõekspidamisi. Kompromissi, mõistmist, keskteed ei saa olla. Ütle estoskeptikule, et Eesti naised on ilusad ning ta vastab, et see on sellepärast, et kuna nad ei jaksa toitu osta, ei ole järelikult ka pakse naisi. Ütle estofiilidele, et Eestis on tohutud probleemid sotsiaalse ebavõrdsusega ning nad vastavad, et nende maal on asi hullem.

Mõistus ütleb, et kummalgi poolel ei saa olla täielikult õigus, kuid sõjas nähakse kord juba kõike nii mustvalgelt. Uurime siis, kas viimase umbes kahekümne aasta jooksul toimunu on hullumeelne eksperiment või inimlike püüdluste triumf.

Niiöelda estoskeptikud on valdavalt vasakpoolsed keinsistid. Skeptikud ei vihka tavalisi eestlasi. Kuid nad vihkavad Eesti valitud ametiisikuid. Ja „vihkamine“ – see ei ole liiga tugev sõna.
Estoskeptikud arvavad, et need, kes endiselt Eestit juhivad, on parempoolsed sead, kurikuulsad natsionalistid, ksenofoobid ja isegi kapifašistid. Seda seisukohta esindavad sellised inimesed nagu USA pikaajaliste majandussuundade uurimisinstituudi (ISLET) president ja Wall Streeti finantsanalüütik Michael Hudson ning ISLETi Balti uurimisrühma kaasdirektor Jeff Sommers.

Kirjutades küll peamiselt Lätist, kuid käsitledes üksjagu ka Eestit, kirjeldavad nad Baltikumi viimase 20 aasta majandusajalugu julma uusliberalistliku eksperimendina.

Hudson ja Sommers väidavad, et 1990. aastatel toimus Eestis ja Lätis järgmine: riigivara anti lääne ostjatele lihtsalt üle, lääne ettevõtjatele loodi turvasadam ning maksukoorem avalike teenuste eest veeretati suurtelt ettevõtetelt tavaliste inimeste õlule. Nad väidavad, et tänu valitsuse poliitikale, mis ei toetanud kodumaiseid panku, võtsid Eesti pangandusturu üle lääne (st Rootsi) pangad ja rajasid süsteemi, kus laene väljastati eurodes, mitte Eesti kroonides. Ning rahvas paisati võlgadesse, mida varem ei olnud. Nii tänapäeva Eesti muutunud taas Rootsi ehk “lääne” lääniks.

“See on hakanud tähistama taandarengut tagasi feodaalsõltuvusse. Ent kui Rootsi ja Saksa feodaalisandad valitsesid oma Läti mõisaid maaomaniku võimuga, siis nüüd kontrollivad nad Baltikumi piirkonda välisvaluutas denomineeritud kinnisvaralaenude abil. Pärisorjus on asendunud võlaorjusega.”

“Balti riikidel niisama hästi kui pole tööstust ega tänapäevast põllumajandust, ainult Balti tiigriks kutsutud laenurahal põhinev prassimine, mis on praeguseks kokku varisenud, jättes inimesed meeleheitele, külma, vaesusse ja nälga. Uusliberalistliku süsteemi kehtestamisest on möödunud kakskümmend aastat ning tagajärjed on katastroofilised, peaaegu inimsusevastane kuritegu,” kirjutavad Hudson ja Sommers.

Üks sama seisukoha tuntumaid rahvusvahelisi toetajaid on Kanada autor Naomi Klein. Mart Laar kasutas šokki, ja raamatus “Šokidoktriin” võrldeb Naomi Klein šokki kui majanduse juhtimise meetodit sadistlike psühholoogide leiutatud šokiteraapiaga, mida CIA oma vastaste piinamiseks säärastes paikades nagu Iraak.

Kleini väitel kasutavad Chicago koolkonna ja Milton Friedmani uusliberaalidest jüngrid katastroofide šokki – olgu tegemist orkaani Katrina suguste loodusõnnetuste või inimtekkelistega nagu näiteks Tšiili riigipööre –, et suruda läbi ebapopulaarne poliitika, kaotada sotsiaalprogrammid, kus need eksisteerivad või erastada riigivarad olukorras, kus inimesed on liiga haavatavad, et vastu hakata. Kõike seda tehakse suurfirmade kasu nimel.

Kui rakendada seda teooriat Eestile, siis oli šokiks Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja sellele järgnenud majanduskaos. Riigile kuulunud firmad läksid 90ndatel aastatel järk-järgult suurte välisfirmade alla. Paljud vanad, vaesed ja haiged jäid saatuse hooleks. Firmad ja ettevõtjad said hakata nautima madalaid või lausa olematuid makse, teistele kehtestati aga kõrge maksukoormus, millest hakati rahastama sageli viletsaid sotsiaalprogramme.

Ja umbes samal ajal, kui mina tõrjusin eemale Tallinnas tänavalapsi, kiideti Eestit välismeedias korruptsiooni puudumise, majandusvabaduse ja kiire majanduskasvu eest.