Mart Helme: "Mul ei ole esinemishirmu ja mingit esinemiseelset erutust. Arvan, et olen julge inimene, kuid ma ei torma pea ees seiklusse või võitlusse. Ma ei ole hulljulge. Ma soovin luure ära teha ja pildi ette saada. Kes on kes, mis on mis! Milline on mänguruum ja võimalused ning kuidas tekkinud olukorras optimaalselt käituda. Ma olen strateeg ja minu poeg Martin on taktik, seetõttu moodustame me hea meeskonna. Martin suudab hiilgavalt reageerida ja leida taktikalisi lahendusi, seda järgmist sammu.
Iga tühja asja pärast ma värisema ei hakka ja see on geneetiline. See hetk, kui ma Moskvasse saabusin, oli väga õnnelik. Jüri Kahn oli üle võtnud Eesti NSV alalise esinduse Moskvas. Riigieelarve oli olnud väga kõhn aastatel 1992–1994, kuid siis hakkas eelarve kasvama ja oli võimalik saada ka rahalisi vahendeid. Teisalt oli aga kogu bürokraatlik ja juriidiline regulatsioon tagasihoidlik ning sai asjadega julgelt ja jõhkralt pihta hakata ja öelda ministeeriumile, et töö käib. Riigieelarve kasvas 1990-ndate teises pooles kiiresti, aga ehitushinnad olid veel madalad ja sai midagi ära teha.
Moskva saatkond oli oma hotellikompleksi, baari ja konsulaarosakonnaga vaieldamatult suurim välisesindus tol ajal, aga see tuli ümber ehitada ja korraldada. See oli hiiglama suur töö. Ma ütlesin juba Tallinnas, et lähen Augeiase talle puhastama.
Kogu saatkond tuli ümber teha. Ma pidin hotelli kinni panema ja ümber ehitama diplomaatide korteriteks ja konsulaarosakonna laienduseks. Hotellis töötas sadakond kohalikku inimest – autojuhid, kokad, koristajad –, kes tuli võimalikult viisakalt lahti lasta. Ma tundsin end majavalitsejana, mitte diplomaadina.
Kui saabusin, jätkus baaris ja külalistemajas tavapärane tegevus. Baaris toimusid nädalavahetustel nn ehitajate päevad, kus Eesti ehitusfirmade kohalikud töölised end täis jõid. Külalistemajas oli kontor ka ajakirjanduses kurikuulsaks saanud ärimehel Oleg Lvovil. Kohtusin temaga korduvalt ja ta jättis sümpaatse mulje. Mind aga häirisid tema turvamehed, kes saatkonna sööklasse sisenesid relvadega. Üks pani lõunastades lauale pumppüssi, aga teine võttis pintsaku seljast, paljastades kabuurides rippuvad püstolid. Kord käisin jälle Lvovi juures ja ta tutvustas mulle oma kontoris kolme inimest: Tadžikistani peaminister oma naise ja tütrega. Vestlesime siis vabal teemal. (See meenutus on huvitav, sest kuskil tol ajal hakkas Tadžiki alumiinium liikuma Tallinna Raua-Roberti ehk Robert Lepiksoni firma kaudu. – P.K)