Eesti saatkond Moskvas asub linna ajaloolises keskosas, Malõi Kislovski ja Kalašnõi põiktänava vahelises kvartalis, lähedal nii Kremlile, Arbati väljakule kui ka konservatooriumile. Saatkonna hoone oli algselt varases juugendstiilis linnahäärber, mis ehitati 1903. aastal arhitekt A. Štšeglovi projekti järgi. Rikkalikult kaunistatud interjööris on näha eklektika- ja varajuugendlikke elemente nagu kristall-lühtrid, stukk-kaunistustega laed ja marmorkaminad.

Augeiase talle puhastama

Kuigi diplomaatilised suhted Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel olid sisse seatud juba veebruaris 1920, määras Eesti Vabariik esimese täievolilise saadiku Moskvasse aasta hiljem – 1921. aasta veebruaris. Eesti Vabariigi saatkond Moskvas oli üks esimesi suursaatkondi enamlikul Venemaal ja selle uues pealinnas. Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas olid diplomaatilised suhted temaga punase riigipöörde tagajärjel katkestanud. Esimese saatkonna tekkimine Moskvas andis kolmandatele riikidele võimaluse suhtlemiseks Nõukogude Venemaaga. Selline Moskva saatkonna vahendajaroll lisas noorele Eesti Vabariigile rahvusvahelist kaalu. 1940. aasta riigipöörde ajal sai saatkonnast alaline esindus, mis toimis kuni 1991. aastani, mil asus tööle Eesti esimene sõjajärgne suursaadik Venemaal Jüri Kahn.

Mart Helme: "Mul ei ole esinemishirmu ja mingit esinemiseelset erutust. Arvan, et olen julge inimene, kuid ma ei torma pea ees seiklusse või võitlusse. Ma ei ole hulljulge. Ma soovin luure ära teha ja pildi ette saada. Kes on kes, mis on mis! Milline on mänguruum ja võimalused ning kuidas tekkinud olukorras optimaalselt käituda. Ma olen strateeg ja minu poeg Martin on taktik, seetõttu moodustame me hea meeskonna. Martin suudab hiilgavalt reageerida ja leida taktikalisi lahendusi, seda järgmist sammu.

Iga tühja asja pärast ma värisema ei hakka ja see on geneetiline. See hetk, kui ma Moskvasse saabusin, oli väga õnnelik. Jüri Kahn oli üle võtnud Eesti NSV alalise esinduse Moskvas. Riigieelarve oli olnud väga kõhn aastatel 1992–1994, kuid siis hakkas eelarve kasvama ja oli võimalik saada ka rahalisi vahendeid. Teisalt oli aga kogu bürokraatlik ja juriidiline regulatsioon tagasihoidlik ning sai asjadega julgelt ja jõhkralt pihta hakata ja öelda ministeeriumile, et töö käib. Riigieelarve kasvas 1990-ndate teises pooles kiiresti, aga ehitushinnad olid veel madalad ja sai midagi ära teha.

Moskva saatkond oli oma hotellikompleksi, baari ja konsulaarosakonnaga vaieldamatult suurim välisesindus tol ajal, aga see tuli ümber ehitada ja korraldada. See oli hiiglama suur töö. Ma ütlesin juba Tallinnas, et lähen Augeiase talle puhastama.

Kogu saatkond tuli ümber teha. Ma pidin hotelli kinni panema ja ümber ehitama diplomaatide korteriteks ja konsulaarosakonna laienduseks. Hotellis töötas sadakond kohalikku inimest – autojuhid, kokad, koristajad –, kes tuli võimalikult viisakalt lahti lasta. Ma tundsin end majavalitsejana, mitte diplomaadina.

Kui saabusin, jätkus baaris ja külalistemajas tavapärane tegevus. Baaris toimusid nädalavahetustel nn ehitajate päevad, kus Eesti ehitusfirmade kohalikud töölised end täis jõid. Külalistemajas oli kontor ka ajakirjanduses kurikuulsaks saanud ärimehel Oleg Lvovil. Kohtusin temaga korduvalt ja ta jättis sümpaatse mulje. Mind aga häirisid tema turvamehed, kes saatkonna sööklasse sisenesid relvadega. Üks pani lõunastades lauale pumppüssi, aga teine võttis pintsaku seljast, paljastades kabuurides rippuvad püstolid. Kord käisin jälle Lvovi juures ja ta tutvustas mulle oma kontoris kolme inimest: Tadžikistani peaminister oma naise ja tütrega. Vestlesime siis vabal teemal. (See meenutus on huvitav, sest kuskil tol ajal hakkas Tadžiki alumiinium liikuma Tallinna Raua-Roberti ehk Robert Lepiksoni firma kaudu. – P.K)

Teine koloriitne tegelane oli Enelin Meiusi, kes rentis kahte ruumi ja nende eest ei maksnud. Meiusi oli end Moskvas mugavalt sisse seadnud, võitnud Moskva linnapea Juri Lužkovi soosingu ja saanud Arbatil rentida soodsalt ruumid, aga ta oli siiski oma võimeid üle hinnanud. Kord käis teda külalistemajas otsimas Vene maksupolitsei. Kui see mõjuvõimas asutus otsustas tutvuda ka külalismaja majandustegevuse ja raamatupidamisega, saime koos välisministeeriumi asekantsleri Mati Vaarmanniga aru, et viimane aeg on tegutseda. Nii sai vastu võetud otsus sulgeda külalistemaja alates 1. jaanuarist 1996. Välisministeerium lähetas Moskvasse personalibüroo juhataja Marje Massa, et pakkuda praktilist abi probleemi lahendamisel. Detsembri alguses said inimesed kirjaliku teatise oma saatuse kohta. Aastavahetusel korraldasime minejatele ja jääjatele lahkumispeo ning nad võtsid pitsi viina, valasid pisara ning jätsid isekeskis ja meiega südamlikult hüvasti. Loomulikult toimusid muudatused ka saatkonna personali hulgas. Ühe asjana tuli diplomaatidel muide võidelda ka saatkonna esist kuritarvitavate illegaalsete parkijatega, kelle puhul aitas kõige paremini autokummide tühjaks laskmine."

Mart Helme elust kirjutas Paavo Kangur ning teose andis välja kirjastus Kunst.

Raamatu esitlused toimuvad 1. augustil kell 18 Solarise Apollos, 2. augustil kell 17 Tartu Kaubamaja Apollos ning 3. augustil kell 17 Pärnu Keskuse Apollos.