AINULT DELFIS: Katkend Mart Helme värskest elulooraamatust: soomlased olid ülisõbralikud, USA suursaadikuga sai tihti kirikus kohtutud, vene diplomaadid esitasid tingimusi
Diplomaatia on riike ja rahvusvahelisi organisatsioone esindavate isikute vaheline suhtlemine. Diplomaatia on välispoliitika peamine vahend, kuid välispoliitika eesmärkide saavutamiseks võidakse kasutada ka muid vahendeid nagu luure ja sõda. Tavaliselt üritatakse diplomaatiliste
läbirääkimiste kaudu säilitada rahu. Kuid diplomaatia võib sisaldada ka hoiatusi ja ähvardusi (suhete katkestamine, esindajate tagasikutsumine, majandus- ja muud sanktsioonid). Seega oli põld lai ja vaod pikad. Selleks tööks oli vaja ruumi.
Kui Mart Helme alustas Moskvas seltskondlikku suhtlemist, sai ta aru, et on vaja suursaadiku residentsi vastuvõttude korraldamiseks – midagi suuremat kui Jüri Kahni käsutuses olnud 30 ruutmeetrit, aga väiksemat kui ameeriklaste Spaso House või sakslaste Povarskajal asuvad esindusruumid. Välisministeeriumis valmis plaan ühendada residentsiks 50-ruutmeetrine raamatukogu, ENSV tippjuhtide kasutuses olnud kolmetoaline korter ning koridor, kust läks läbimurre külalistemaja tiiba.
Mart Helme meenutab: "Kui läksin puhkusele, siis algas ka ümberehitus. Residentsi seintel sai ära kasutada maalikollektsiooni, mis oli saatkonda tekkinud peamiselt enne Teist maailmasõda võrdlemisi juhuslikult. Ühest saatkonna garaažist avastasin hunniku nahkmööblit: tugitoole, diivani, pehmeid toole, mille saatsin Tallinnasse restaureerimisele. Vahetasin kabinetti kolides ka ruumi, mida oli varem kasutanud saatkonna poliitikanõunik Jaan Hein. Kabineti uhkuseks oli marmorist kamin ja selle kohal rippuv 19. sajandil Venemaal töötanud Šveitsi kunstniku Kleveri maal.
Samuti alustasime koos saatkonna tollase haldusülema Enno Seliranna ja tema järglase Rein Holmiga külalistemaja ümberehitust, eelistades mudelina kahetoalisi köögiga kortereid, et parandada saatkonna töötajate elutingimusi. Samuti sai oluliselt panustatud saatkonna turvalisusse. Koos külalistemajaga plaanisin algul likvideerida ka söökla, kuid selles osas mõtlesin ümber.
Saatkonna tööpäev algas kell üheksa hommikul, millele järgnes informatiivne koosolek ja siis tuli juba suunduda diplomaatilisele lõunale, millele järgnesid banketid, kokteiliõhtud. Valisin multilateraalse diplomaatia ja tutvusin ning suhtlesin paljude inimestega. Minu ja Monika sõpruskonnast moodustasid suure osa inimesed, kellega kohtusime Christian Embassy korraldatud palvehommikusöökidel.
Ainult venelastega suhtlemine oleks läinud väga igavaks. Pealegi valitses Eesti-Vene suhetes külm sõda peale vägede väljaviimist.
Minu kui uue suursaadiku auks Jüri Kahni poolt korraldatud õhtusöögist võtsid osa Läti suursaadik Janis Peters, Poola suursaadik Stanisław Ciosek, Ungari suursaadik György Nanofsky ja Taani suursaadik Henrik Iversen. Nende meestega jätkus konstruktiivne kokkupuude. Ka rootslastega, suursaadik Sven Hirdmani ja number kaks Balti eksperdi Lars Fredeniga sai seatud sisse soojad suhted. Freden suutis doseerida reserveeritust ja semulikku huumorit, sõbrunesime eriti, kui selgus, et ka tema on käinud klassikalise laulmise tundides. Ta oli üliandekas, vallates Euroopa suurkeelte kõrval ka vene ja hiina keelt. Hirdmani suhtusin alguses võõristusega, sest ta kippus kamandama, mida me suhtlemisel venelastega peaksime tegema. Ta nautis silmanähtavalt, kui suutis mõne tõeliselt suure bojaari enda juurde lõunale meelitada. Kuna Hirdman oli õppinud Rootsi sõjaväe luurekoolis, siis ta Venemaad tundis.
Soome suursaadikutest õnnestus mul koos töötada nii Arto Mansala kui ka Markus Lyraga. Mansala võttis minu saabumisel kohe ülihoolitseva hoiaku ja tegi kõik, et tunneksin end mugavalt nii Soome saatkonnas kui ka Moskvas. Erilise naudinguga mängis ta giidi oma töökabinetis, mille sisekujundus pärines Talvesõja-eelsest perioodist. Loomulikult on soomlaste ülisõbralikkuse taga kained arvestused ja pikaajaline välispoliitiline liin. Markus Lyra oli kuivem ja reserveeritum, kuid kahtlemata igati pädev. Loomulikult oli mulle hõimuvellede saatkonna uks avatud ja ühel seltskonnaüritusel õnnestus kohtuda ka legendaarse Soome poliitiku Max Jakobsoniga ning meie jutt läks Eesti ühinemise perspektiividele Euroopa Liiduga.
Leedu saatkonda juhtis tõelise peremehena suursaadik Romualdas Kozyrovičius, kes tegeles ka Leedu saatkonna kui ehitusobjekti taastamisega ja tema abiks oli Leedu kõige kuulsam filminäitleja Juozas Budraitis, kelle Eesti vaste oleks näiteks Eve Kivi. Romualdas Kozyrovičius inglise keelt ei osanud, aga ta oli kohal kõigil MID jahiretkedel Zavidovosse. Leedu oli ainus Balti riik, kellega venelased pidasid suhteid normaalseteks ja Leedu saatkonna kaudu liikus infokillukesi ka eestlasteni teemal, mida bojaarid tegelikult mõtlevad.
USA suursaadiku Thomas R. Pickeringiga sai tihti kohtutud anglikaani kirikus, mis oli Eesti saatkonnale lähim. Kuigi olen ristitud Pärnus vene õigeusku ja käinud olen hoopis luteriusu jumalateenistustel, eelistasin Moskvas mõnda aega hoopis anglikaani kirikut. Ma ei kuritarvitanud suhteid Pickeringiga, kuid vajadusel oli USA saatkonna uks avatud ja lähedased suhted tekkisid ka number kahe John Teffti ja Balti riikide kuraatori Dan Russelliga. 1998 saabus USA Moskva saatkonda tööle ka Melissa Hudson, kes oli olnud mu giid Ameerikas ja veidi hiljem töötanud Moldovas. Moldovast lahkudes üritas ta oma autot maha müüa ja peagi saabus plekkhammastega ostja dollaripakiga. Kontrollimisel osutusid kõik dollarid võltsituteks!
Meie naabriteks oli Jaapani ja Hollandi saatkonnad. Jaapanlased tundsid vahel huvi meie piiriläbirääkimiste vastu, aga hollandlastega tekkisid isiklikku laadi suhted. Siniverelistena moodustasid nende suursaadik Godert Willem de Vos van Steenwijk ja tema abikaasa Clara silmapaistva paari Moskvas resideerivas diplomaatilises korpuses. Nendest õhkus elegantsi ja eksimatut maitset. Kohtasin Willemit sageli tänaval koeraga jalutamas. Oma poliitilisi tõekspidamisi tüüpilise Lääne diplomaadina ta ei afišeerinud. Üllatusin, kui tegin tema juurde viisakusvisiiti ja ta kinnitas, et Venemaa sõjalise ründe korral pole Eestil mõtet abi oodata. Ma olin veidi jahmunud moega ja ta täpsustas, et sõjalist abi pole loota. "Diplomaatilist abi küll ja pressis läheb muidugi käima võimas propagandakampaania, aga sõjaliselt ei liiguta teie pärast keegi sõrmegi."
See vestlus oli aastal 1995, aga ka aastal 2016 on selles arvamuses sõnumit. Eriti kui arvestada BBC telesaadet, mille järgi sõda Baltikumi pärast võiks päädida tuumakonfliktiga. Küsimus pole isegi Lääne sekkumises, vaid ikkagi tulemuses. Kõige kasulikum stsenaarium võib ikkagi olla sõjalise konflikti vältimine.
Scammacca del Murgo, kellele meeldis eravestlustes rääkida oma Sitsiilias asuvast veinimõisast. Kord õpetas ta tema ümber kogunenud daamidele, kuidas armukest pidada nii, et abikaasale vahele ei jää.
Mart Helme jätkab: "Meeldejääv tegelane oli Itaalia suursaadik Emanuele Scammacca del Murgo, kellele meeldis eravestlustes rääkida oma Sitsiilias asuvast veinimõisast. Kord õpetas ta tema ümber kogunenud daamidele, kuidas armukest pidada nii, et abikaasale vahele ei jää. Tihedalt sai suheldud ka Singapuri suursaadiku Mark Hongi ja tema naise Remyga. Hongile meeldis loenguid pidada Singapuri majandusedu saladustest. Loomulikult olid meil Monikaga soojad suhted ka Saksa suursaadiku Ernst-Jörg von Studnitzi ja tema naise Pollyga.
Kuid suheldud sai ka venelastega, sest Moskvas neid ikka elab. Üheks oma parimaks sõbraks Moskva päevilt pean Jevgeni Volki, Heritage Foundationi Moskva-juhti, kelle nimi öeldi mulle juba Washingtonis ja kelle tööks oli Venemaa ja selle naaberriikide analüüs. Ta oli Venemaalt juudina väljarännanud, siis tagasi tulnud ja pidas oma väikest kontorit kümmekonna-minutise jalutuskäigu kaugusel Eesti saatkonnast. Nende kontori all oli väga hea köögiga restoran, kus ma eriti sageli tellisin "kala kloostri moodi". Volkil oli nõrkus likööri Vana Tallinn vastu ja kinkisin talle iga kord pudelikese.
Tihedalt sai suheldud ka strateegiliste uuringute instituudi direktori Andrei Piontkovskiga, kes oli sündinud dissident ja keda Vene eliit vihkas. Meeldejääv ja värvikas kuju oli Aleksandr Perelõgin, kes töötas Moskva linnavalitsuses Balti küsimustega. Me käisime perekondlikult läbi ja tal oli alati kaasas suur lillekimp Monikale. Ma arvan, et ta oli eriteenistuse mees, sest tal polnud otsest põhjust meiega nii tihedalt suhelda. Tutvusime juba septembris 1995 Moskva linna aastapäeva banketil. Ta suhtles tihedalt ka Eesti venekeelsete poliitikute ja transiidiärimeestega ning ilmselt oli see kõhn pikakasvuline mees mõjukam, kui välja paistis. Ta filosofeeris tihti nii Eesti toiduainete ekspordi kui ka transiidi üle. Tol ajal kasvas Vene naftaeksport kiiresti ja seda voogu jätkus ka Tallinna sadamale. Perelõgin hoiatas juba 1997, et venelased tahavad oma sadamad valmis ehitada ja jätta eestlased ilma musta kulla voost. Samal ajal oli Eestis tekkinud illusioon, et transiidimahud ainult kasvavad. Siffid, Bronšteinid ja Luukased uskusid, et nii jääb igavesti, kui Moskvaga osavalt suhelda. Eesti välisministeerium suhtus transiiti soosivalt ja samas ettevaatlikult, hoiatades liigsete illusioonide eest.
Illusioonides elasid ka Lääne suured naftakontsernid: neil on raha ja oskusteave ning nad ostavad üles Venemaa naftaleiukohad. Ühel hetkel hakati Venemaal rääkima loomulikest monopolidest nagu maavarad ja raudtee ning privatiseerimine tõmmati koomale. Ameeriklased olid kimbatuses, et miks peaks nüüd loomulik monopol äritegemist segama, aga venelased ütlesid selgelt, et teatud majandusharud jäetakse riigi kontrolli alla ja müüakse vaid vähemusosalusi – sellest algas Ameerika ja Venemaa suhete jahenemine. Siit tuleb otsida Jukose lõhkumist ja Mihhail Hodorkovski kinnipanemist. Mäletan, et ühe riigikogu delegatsiooniga sai käidud Venemaa parlamendis ehk riigiduumas ja seal öeldi väga ruttu välja, et venelased ei loovuta loomulikke monopole võõrkapitali kontrolli alla, ja ka seda, et Balti riikide iseseisvus on geopoliitiline kokkulepe ning Venemaa on tuumarelva omav riik.
See oli ajal, kui akadeemik Jevgeni Primakovist, kes oli üks uue tugeva nüüdisaegse Venemaa ideolooge, oli saanud välisminister. Tema mõtles välja multipolaarse maailma kontseptsiooni, mis tähendab, et maailmas on hulk jõukeskusi, mis peavad otsima ja säilitama tasakaalu. Jõukeskuste ümber on omakorda puhvertsoon, mis koosneb satelliitriikidest ja puhverriikidest. Jevgeni Primakoviga õnnestus paar korda ka näost näkku rääkida ja need kohtumised osutusid tingimuste esitamiseks. Kui Eesti välisministeerium soovis Moskvaga mingit kohtumist kokku leppida, siis esitati tingimused, mida Eesti peab täitma venekeelse vähemuse osas Eestis. Paljudel Tallinnast Moskvasse saabunud Eesti poliitikutel oli sinisilmne usk, et armastus sprottide vastu kasvab üle armastuseks iseseisvat poliitikat ajava Eesti vastu.
Sergei Krõlovi, Eesti suuna asevälisministrit, oleks olnud sügav eksitus kahtlustada soojades tunnetes Eesti vastu. Kui keegi Vene välisministeeriumi ehk MID kakkudest kiitis Eesti hapukoort ja suitsuvorsti, ei tähendanud see seda, et järgmises lauses poleks öeldud, et "Härra suursaadik, mulle on arusaamatu, et te pole ikka veel taibanud, mida Venemaa Eestilt ootab" või "Ma ei saa aru, miks me üldse teiega räägime". Krõlovi puhul on meeles, et avalalt sõbralikult naeratades ning mu kätt surudes ütles ta: "Õnnitlen teid meie armee aastapäeva puhul. Näib, et te teate hästi, mis meid omavahel ühendab." See kõlas äärmiselt häbematult, isegi arvestades asjaolu, et tol aastal pidasime Eesti aastapäeva päev varem, 23. veebruaril, mis on mäletatavasti punaarmee sünnipäev.
Loomulikult kukkusid sellistes oludes läbi ka kõik katsed sõlmida piirilepingut. Niipea kui Eesti tõstis Tartu rahulepingu teema üles, käis Vene pool lauale vene vähemuse teema ja nõudis ka Jeltsini poolt 1991. aasta jaanuaris Tallinnas allakirjutatud lepingute tunnustamist. Piiriläbirääkimiste teema õnnestus lahti sulatada 1995. aasta oktoobris, kui Raul Mälk tegi ettepaneku lähtuda Eesti ja Venemaa vahel kulgevast kontrolljoonest. Vene delegatsiooni juht Vassili Svirin tunnistas, et Vene poolele on see täiesti vastuvõetav lähenemine, lisades, et ta ei soovi näha lepinguprojekti preambulis viidet Tartu rahule, mida Vene pool mõistab territoriaalsete pretensioonide esitamisena. Siis hakkas Eesti poolel idanema mõte tehnilise piirileppe sõlmimisest, aga kuna poliitilises plaanis valitses patiseis, siis hakkasid ka väikesed piiriõgvendamise kokkulepped liiva jooksma."
Mart Helme elust kirjutas Paavo Kangur ning teose andis välja kirjastus Kunst.
Raamatu esitlused toimuvad 1. augustil kell 18 Solarise Apollos, 2. augustil kell 17 Tartu Kaubamaja Apollos ning 3. augustil kell 17 Pärnu Keskuse Apollos.
