„1948. aastal, kui ma üliõpilasena Estonias pool aastat näitejuht-assistendina töötasin, oli Paul Pinna 64-aastane. Minu meelest oli ta hirmus vana, ega ta palju enam ei mänginud. Aga sellel aastal tuli Estonias Ants Lauteri lavastuses välja August Jakobsoni näidend „Kaks leeri“. Jakobson oli väga huvitatud oma näidendi lavale toomisest ja istus proovides. See rohke tekstiga näidend rääkis tööstusest. Kuna Jakobson oli tol ajal tähtis nina, siis tuli tema näidend lavastada. Pinnal oli selles lavastuses negatiivne roll. Ta mängis kapitalisti, mingisugust slikerdajat. 

See osa ei olnud väga suur, aga teksti seal ikka oli. Jakobson näidendites on tavaliselt hästi palju teksti. Selles näidendis on ikka kapitalismi mahategemist ja Pinna võttis seda ka väga tõsiselt. Häda oli selles, et Pinna oli täitsa oma aja näitleja, kes ei suutnud ajaga kaasa minna: kõigepealt ta ei omandanud hästi teksti, sellega tal oli alati hädas olnud – ta improviseeris ja kasutas oma fraase ja temale iseloomulikku teatraalset miimikat, mängis paatoslikult, laia joonega, nii nagu see oli omane tema noorusaegsele teatrile, ja pakkus üle. Lauter mõtles, mida Pinnaga peale hakata ja küsis autorilt, kas ta ei saaks Pinna stseeni lühendada. Jakobson lubas, aga tuli järgmisel päeval tekstiga, mis oli veel pikem, ja koos vabandustega, et võib-olla ei olnud tal eelmine nii hästi kirjutatud, ta püüdis seda nüüd ümber teha. Muidugi tegi Pinna selle asja lõpuks ära, ikka oma grimassidega.

Nagu esietendustel tavaks, oli meil pärast etendust pidu. See toimus Draamateatri keldrikorruse restoranis. Võtsime seal napsi, minule see pähe ei hakanud. Aga mul oli nii hingepeal see Pinna ülemängimine. Ma ei tea, kuidas see tuli, aga siis ma ütlesin meie austatud näitlejale Paul Pinnale, et tema ei ole üldse enam hea näitleja ja, et nüüd on tegu juba teise koolkonnaga, kuhu Pinna ei sobi. Ma olin siis 23-aastane ja väga aktiivne. 

See ei olnud mingi vägitegu, kui ma tagantjärele mõtlen. Ma ikka ütlesin väga teravasti, väga otsekoheselt. Nii ei oleks tohtinud iialgi ütelda, sest Pinna oli tõesti suur näitleja. Aga Pinna suhtumist ei unusta ma iialgi, ma hakkasin teda pärast seda väga austama: Pinna hakkas suure häälega naerma, ta naeris nii südamest. Naeris ja naeris, ning lõpuks, kui sai naeru pidama, siis ütles, et talle on küll halvasti öeldud, aga nii halvasti ei ole keegi kunagi öelnud. Ja naeris edasi ning ei olnud üldse minu peale pahane. Ta oli nii suuremeelne ja nii asjast üle. Mõni teine oleks ikka teistmoodi reageerinud. Ma olin varem Pinnaga näinud väga häid asju. Ma olin imetlenud tema improviseerimist.

Ma läksin koju ja mul oli väga piinlik, et lähen niisugusele näitlejale niimoodi ütlema. Selle ütlemise koha pealt olin ma hirmus julge, muidu aga olin ma väga arg inimene. Kui Eestisse ilmusid telefonid, siis ma näiteks ei julgenud helistada. Ma mäletan, et mul läks veerand tundi enne, kui ma julgesin numbri valida. Kuidas minusugune inimene teatrisse läks, on mulle endale ka arusaamatu.“