Esimesed erakonnad olid seetõttu enamasti mõnekümne liikmega klubid või sõpruskonnad, mitte maailmavaatelisel alusel loodud organisatsioonid. Suurimal laulva revolutsiooni ajal tekkinud erakonnal, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteil oli 104 asutajat.

Liberaaldemokraatlik partei oli selles mõttes suur erand. Eesti Projekti saali kogunes parteid asutama veerand tuhat inimest. Seda oli harukordselt palju. Neid inimesi ei ühendanud isiklik sümpaatia ega isegi mitte teretutvus, vaid ilmavaade. Paljud ELDP asutajad polnud üksteisest varem midagi kuulnud ja kohtusid esimest korda alles kongressil. Nad olid lugenud vabade demokraatide manifesti, partei asutamisüleskutset ja programmi projekti – sellest piisas, et kohale tulla ja liituda.

1990. aastal võisid ka kaks inimest partei teha. Pool sajandit kestnud kompartei võimumonopoli tõttu polnud partei asutamiseks mingeid piiranguid peale selle, et kuni laulva revolutsioonini ei tohtinud parteisid üldse asutada.

Ka kongressi korraldajad polnud suurt osa ELDP asutajaliikmeist varem näinud. Tol ajal oli see nii ebatavaline, et kongressi juhataja Jaak Jõerüüt suutis vaevu naeru tagasi hoida, kui ta pärast põhiettekannete lõppu hakkas saalist kirjalikke sõnavõtutaotlusi vastu võtma. “Soovin sõna. Ahto Lobjakas,” luges ta ühelt paberilipikult ja mõtles, et keegi tahab nii imelikku nime kasutades vist nalja teha. Võttis siis järgmise paberi ja luges sealt veel imelikumat nime: “Soovin sõna. Aap Neljas.”

ELDP-l oli täpselt 250 asutajat, ent vahel on selleks arvuks nimetatud ka 251. Segadus on tekkinud ilmselt sellest, et sekretär on asutajaliikmete ametlikule, Henn Sarve laserprinteriga vormistatud nimekirjale lisanud hiljem pastakaga veel ühe nime: Kiur Aarma, 1975, õpilane (Tln). Põhjus, miks partei asutajaid oli siiski 250, mitte 251, tulenes seadusest. Tulevane teletäht Kiur Aarma tahtis küll väga ELDP-sse astuda, kuid oli kõigest 14-aastane.

9. märtsil 1990 kell 17.50 Tallinnas Eesti Projekti saalis heaks kiidetud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei asutamiskongressi resolutsioon kõlas seetõttu nii:
“Meie, 250 mõttekaaslast, jõudsime üksmeelele, et Eestis on vajalik liberaalsele maailmavaatele tuginev partei.

Sellest lähtudes, kujundanud niisuguse partei programmi ja põhikirja, võtame vastu otsuse luua
EESTI LIBERAALDEMOKRAATLIK PARTEI, lugedes end selle asutajaliikmeiks.
Pöördume ettepanekuga Eesti Liberaaldemokraatliku Partei registreerimiseks loodava Eesti Komitee ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poole.

Pöördume Liberaalse Internatsionaali poole palvega võtta meid oma liikmeks.”