Korraga jäi Laari pilk pidama saali kõige kaugemas nurgas. Seal, peaministrilooži hämaruses, istus ihuüksi riigi kõige võimukam mees ja vahtis käsipõsakil kaugusse. Nüüd, kus kõigi ühine unistus oli viimaks ometi teoks saanud, näis ta keset üldist melu nii üksildane ja morn, nagu oleks kogu ta elutöö korraga põrmuks purunenud. „Marju, mine kutsu Edgar kah šampust jooma!” müksas Laar Lauristini ja viipas käega looži poole.

Kui Lauristin Savisaare juurde jõudis, pööras suur juht vaid vaevu pead. „Sa reetsid mu,” pressis ta vaikselt läbi hammaste. „Meie teed lähevad nüüd igaveseks lahku!”

Enam polnud Rahvarinde algusajad. Savisaare ja Lauristini teed olid juba niikuinii lahku läinud. Aga siiski on kummaline, et kutse võidušampust jooma ja vastuseks visatud reetmissüüdistus on ainsad eravestluses lausutud sõnad, mida Rahvarinde kaks kõige silmapaistvamat juhti teineteisele vabas Eestis on öelnud.See juhtus 1991. aasta 20. augusti viimasel tunnil, mõni minut pärast seda, kui ülemnõukogu oli 69 häälega Eesti taas iseseisvaks kuulutanud. Sellest ajast peale, nüüd juba tublisti üle 20 aasta, pole Savisaar ja Lauristin teineteisega rääkinud. Ametialaselt on nad loomulikult pidanud suhtlema, kuna mõlemad kuulusid ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist veel hulk aega Rahvarinde saadikurühma ja olid tähtsates riigiametites, kuid eraviisiliselt pole nad enam sõnagi vahetanud.

Reetmine on ränk süüdistus. Eriti kui süüdistajaks on peaminister ja süüdistatavaks parlamendi asejuhataja. Paljud teisedki Rahvarinde saadikurühma kuulunud ülemnõukogu liikmed on oma tollastele kaasvõitlejatele Marju Lauristinile ja Liia Hännile hiljem ette heitnud seda, et nad kutsusid 20. augustil 1991 Toompeale ka Eesti Komitee juhid.

Mälestustekogumikus „Mitme tule vahel” on mitu rahvarindelasest ülemnõukogu liiget tunnistanud, et nad ei tahtnud iseseisvumisotsuse poolt hääletada, sest see lubas põhiseaduse ettevalmistamise juurde ka Eesti Komitee, kuid nad olid sunnitud seda tegema riigi iseseisvuse taastamiseks. Rahvarindelaste meenutustest jääb mulje, nagu oleksid Lauristin ja Hänni valmistanud koos Eesti Komitee esindajatega ülemnõukogule ette halva, ainult Eesti Komitee huve arvestava eelnõu.
Aga miks siis keegi paremat ei esitanud?

Põhjus on lihtne: 69 poolhäält saanud otsus oligi parim. Ükski teine eelnõu poleks nii suurt toetust leidnud. Rahvarindel oli 105-liikmelises ülemnõukogus umbes 40–45 häält. Ainult Rahvarindele meelepärane otsus poleks läbi läinud ja ilma Eesti Komitee toeta oleks iseseisvus jäänud 20. augustil 1991 taastamata täpselt niisamuti, nagu see jäi taastamata päev varem, 19. augustil, kui Rahvarinne püüdis oma tahet ülemnõukogus tulutult läbi suruda.