AINULT DELFIS: Katkend Kalle Klandorfi poolelulisest raamatust "Palgasõdur". Mees mitme minevikuga, I osa
1. osa Hommik, Pärnu
Jube palav on! Lükkan läbimärja lina pealt ja katsun ennast vaikselt liigutama hakata. Kus pagan ma üldse olen! Seda ma mäletan, et üleeile, laupäeval, tulin ma mingil põhjusel Pärnusse, aga mille kuradi pärast, seda küll ei mäleta. Ju see siis ei ole nii oluline. Maitse suus on vastik. Suitsetan muidugi liiga palju. Igapäevaselt umbes kaks pakki, aga kui öösel üleval oled ja veel napsu ka võtad, siis võib nelja paki ümber minna. No mida ma siis eile õhtul jõin? Ja kellega!
Voodi, milles ma leban, on küll kahekohaline, aga olen seal üksi. Hea seegi. Raisk! Kus mu püstol on? Tavapärases kohas padja all seda ei ole. Pagan, kui see kadunud on, hakka politseis seletama, kuhu ja kuidas kadus. Need kretiinid võivad mulle mitte enam relvaluba anda. Käsi sobrab närviliselt teise padja all. Jumal tänatud, siin see on! Kuidas ta küll teise padja alla jalutas – arusaamatu. See joomine hakkab ära tüütama. Ei noh, napsu on ju ennegi võetud, aga eile jõin ja suitsetasin liiga palju. Aitab, aitab, aitab!
Saaks silma ka lahti teha, ehk läheks paremaks. Aga kus pagana kohas ma ikka olen? Toa väljanägemise järgi otsustades mingis hotellis. Seega hotellis, vist Pärnu hotellis. Kurat, küll keerab. Mida ma jõin? Tequila’t – jube solk. Ju siis paremat midagi ei olnud. See võib küll südame pahaks ajada. Kohe tuleb! Lükkan silmad lahti ja olen ühe hüppega vannitoas. Jõuan vaevalt poti kaane üles tõsta, kui juba voolab maost rohelist vedelikku. Ma vist pole üldse söönud!
Issand, milline jube lõust peeglist vastu vahib. Täiesti kollane. Ei tea, kas olen kusagilt hepatiidi külge hankinud või on see pikaajalise joomise tulemus? Habe on ka mitu päeva ajamata. Kuule, mees, peaks vist korralikuks hakkama. Tegelikult olen ma ju veel täitsa vormis vaatamata oma 38 eluaastale. Pikkust on 193, kaalu 97 kilo, rinnalt surun või õigemini surusin kaks kuud tagasi 115 kg. Aga täna vahib peeglist vastu vanemat sorti joodik, kottis silmaalustega. Peaks vist Statoilist ühekordseid terasid ostma, ajaks habemegi ära.
Mees mu vastas peeglis vaatab mind kuidagi küsivalt. Kes ma üldse olen? Naist ei ole, lapsi ka vist ei ole, vähemalt keegi pole mulle pretensioone isatunde puudumise kohta esitanud. Olen olnud sportlane – ujuja, sõjaväes diversant, eradetektiiv, palgasõdur, nüüd palgamõrvar. Vastik nimi – palgamõrvar. Pidin ma ennast siduma selle Niilo Rossiga. Oleks võinud edasi eradetektiiv olla, aga ei. Sulle on vaja vaheldust. Sulle on teistsugust seiklust vaja, relvi täristada, raha kokku ajada ja siis see mingite kuttide ja naistega maha juua. Ilmselt hakkab närvidele ka see, et pead üksi ja ükshaaval inimesi tapma. Muidugi neid saab inimesteks suurte reservatsioonidega nimetada. Need on samasugused pätid nagu mina. Võib-olla veel hullemadki. Kuigi ajakirjandus nimetab neid hellitavalt “ärimeesteks”.
Palgasõdur on hoopis teine tera. Meeskonna värk. See mida sa teed, isegi, kui tapad, muutub häguseks, mittekonkreetseks ja jaguneb kõigi vahel ära. Loll oled – peegliahv! Ükskord mendid mu ikka kinni panevad, kuigi ega nad minus tapjat ei kahtlusta. Mõnda nende ülemustest tunnen ma isegi väga hästi. Mõni on lausa parim sõber.
Mis Niilol viga. Tema on rikaste vanemate laps. Vanemad kuulsad heliloojad. Pea tal jagab ja seda kasutab ta hästi ära. Tänapäeval nimetatakse temasuguseid hellitavalt analüütikuteks. Ptüi! Vene ajal nimetati suurekaliibrilisteks aferistideks. Üheksakümnendate algusel vedas relvi Lõuna-Ameerikas. Jäi seal vahele. Pääses kuidagi vanglast.
Kuna ta paps oli kah kultuuramehest presidendi lähedane sõber, sai Niilo tema toel riigiametisse. Siis ajas ühele lollile peaministrile nõunikuametis kärbseid pähe. Kui riigi poliitika vahepeal muutus, pidi äärepealt kinni kukkuma, aga poliitika muutus jällegi ja tema teeneid vajati uuesti. Muidu ju sile poiss, keeled suus ja puha, aga vahel tahaks sita maha lüüa, sest ta raibe müüb ju sinu vajadusel kohe maha. Kurat teab, keda ta teenib? Kuna ma seda ei tea, siis nimetan teda lihtsalt maailma kaliibriga avantüristiks. Mina olen oma Armani ülikonnad vastupidiselt temale välja teeninud rusikatega ja pikatorulise püssiga.
Vaataks õige, mis seal minibaaris on, ehk hakkab kergem. Veinid, õlu, vesi, mahl, viski, viin, ja konjak. Alustaks kergemalt. Kuna ma õlut ei joo, siis joon valget veini. Panen punase Marlboro ette ja tõmban seda ahnelt kopsudesse. Enesetunne hakkab endast märku andma. Minu nimi on Heiko Liinat. Tegelikult on mul isegi mitu nime. Ja mitu erinevat minevikku.
Järgmine osa ilmub Delfis pühapäeval, 1. septembril.
