AINULT DELFIS: Katkend Kalle Klandorfi poolelulisest raamatust "Palgasõdur", II osa: "Baltikum peab jääma NSV Liidu osaks. Seal vajatakse praegu teie oskustega inimesi."
2. osa. Pribaltika
Õppeprogramm on tihe. Enne pärisväeossa minekut on veealused katsed. Igaüks meist peab sooritama ka vabaharjutuse vastavalt oma fantaasiale. Meie õpperühma ülem oli kaptenleitnant Karavajev, keda kohtasin Tallinnas sõjakomissariaadis. Mees oli karm, aga õiglane. Kes tegi tööd ja arenes pidevalt, võis arvestada tema toetusega. Kui tegime eksameid, siis mul õnnestus kõige paremini just see vabakava, mille eest sain maksimumpunktid. Poisid valmistusid selleks tõsiselt, enamik püüdis teisi üle trumbata vee all ilma hingamiseta olekuga. Mõni kaotas sellest teadvuse ja vajas üsna tõsiselt arstiabi.
Kui hakkasin oma harjutust tegema, siis Karavajev küsis, kellel on midagi huvitavamat näidata kui uppumissurm. Ajasin vaikselt käe püsti. Sain aru, et Karavajev oligi minult midagi oodanud.
“Nu Pribaltika, mida me siis oskame, mida teised ei oska, milliseid abivahendeid sul vaja on peale kiirabi?” Nägin Karavajevi silmis naeratust.
“Seltsimees kaptenleitnant, mulle palun pudel õlut.”
“Mida?! Nalja teete või? Õlut joote puhkusel, kui seda muidugi kunagi saate, või eraelus!”
“Ei tee nalja, seltsimees kaptenleitnant, ma joon vee all õlle ära!”
“Väga tobe nali teie poolt, aga kui ei joo pudelit tühjaks, lähete peavahti kartuleid koorima alkoholi tarbimise eest õppustel! On selge?”
“Just nii, kõik on selge!”
Kaptenleitnant helistab ohvitseride puhvetisse ja tellib Žiguli õlle.
Hüppan pudeliga vette, sukeldun, kisun hammastega korgi pealt ja kulistan vee all pudeli õlut ära. Pistan pea veest välja.
“Kuradi idioot, ma mõtlesin, et Pribaltikas on intelligentsed inimesed, aga tuleb välja, et täitsa hullud – hinne viis, just praegu sooritasite eksami!”
Rahvas aplodeerib ja mina nagu tõeline tsirkuseartist kummardan igasse ilmakaarde.
Ega me ainult vee all ka olnud. Vahel visati meid mägedesse, kus pidime ka mägironimisega tegelema. Mägedest pidime jõudma mere äärde, raudtee õhku laskma ja siis jälle kadusime meresügavustesse. Umbes kümne kilomeetri kaugusel meres oli allveelaev, kes meid siis peale võttis. Miks seda teha vaja oli, polnud meie asi küsida. Nõnda möödus esimene aasta. Kuni ühe saatusliku ülesraputuseni siis, kui temblini oli jäänud umbes poolteist aastat.
Tunnen, kuidas keegi mind raputab. Päevnik, mis tal on? Väljas on alles jumala pime, tahaks veel magada.
“Prosnis, Pribaltika!” raputab päevnik minu kätt edasi.
“Keri perse!” vastan talle selges eesti keeles, millest see tunguus tuhkagi aru ei saa.
“Ära jama, tõuse, ülemused tahavad sind näha!” ei tee päevnik mu lähetust kuulmagi.
Ajan jalad alla ning imestan, et teised kõik magavad, aga mina pean tõusma. Mis nüüd lahti, kas jälle küüditamine või viiakse mahalaskmisele, nagu 41. aastal Värska laagrist Eesti ohvitsere viidi? Panen mundri selga ja vaatan käekella, kell on üks öösel.
Koputan ülema uksele ja astun sisse. Tahan ette kanda, aga ülemus teeb vaikust nõudva käeliigutuse.
“Liinat,” alustab ülemus paljutähendava häälega, “teid viiakse üle Balti Sõjaväeringkonna käsutusse.”
“Ei taha,” teatan ma unesegasena resoluutselt. “Ma olen siin harjunud ja pealegi on kohe tulemas sügis ja meil seal on väga pahad ilmad.”
“Istuge,” on ülemus mu tõrksusest hoolimata kuidagi armuline.
“Kõigepealt lähete Riiga, sõjaväeringkonna staapi. Leiate sealt vastuluure majori Sergei Samosvalovi. Tema annab teile edasised korraldused. Te hakkate seal täitma eriülesannet. Ma eriti ei tea sellest midagi, aga see on ohtlik. Teie kodumaal toimuvad muutused. Meil on andmed, et Baltikumis soovitakse korraldada riigipööret. Eesti, Läti ja Leedu on asunud oma väeosasid looma. Sellele on vaja piir panna. Baltikum peab jääma NSV Liidu osaks. Seal vajatakse praegu teie oskustega inimesi. Kas ülesanne on selge?”
“Just nii, seltsimees teise järgu kapten, millal pean ülesannet täitma asuma?” Saan aru, et see pole halb unenägu, asjad on tõsisemad, kui arvata võinuks.
“Juba täna lahkute väeosast ja lendate Riiga, pange oma asjad kokku. Kellegagi siin hüvasti ei jäta. Teele asute kohe. Minu auto viib teid lennujaama.”
Vaatan seinal asuvat kalendrit. 17. august 1990. Tõstan käe kõrva äärde, teen määrustepärase pöörde ja lahkun.
Kahe tunni pärast ootab mind Volga, millega sõidan lennujaama. Auto aknad on lahti ja soe augustikuine öötuul puhub näkku. Läidan sigareti Dõmok.
Mul on palju mõtlemisainet. Võimalus on Riiast otse Tallinna minna, ilma et staapi lähekski. Vaataks veidi kodus ringi, tutvuks olukorraga ja siis otsustaks, mida teen. Aga kõik on mind usaldanud ja kuidas ma siis püssi põõsasse viskan. Või keda mul seal kodus tegelikult otsida oleks? Ei, lähen staapi ja uurin parem seal asja.
