AINULT DELFIS: Katkend Jaan Krossi ja Ellen Niidu poja Märteni esikteosest: surm pärmi läbi
Jooksen kõigest väest mööda perrooni, aga rong kaugeneb aina kiiremini ja kiiremini – kas ma jään tõesti maha? Viimase, tumerohelise vaguni tagumine uks on lahti. Uksel seisab hallis vihmamantlis, soniga mees. Ühe käega hoiab mees kinni ukse kõrval olevast torust või käepidemest ja teisega lehvitab – justkui hüvastijätuks. Vaatan jooksu aeglustamata kiiruga üle õla. Ei, ta lehvitab vist ikkagi mulle. Viskan õlalt koti, mis jooksmist takistab, ja teen viimase pingutuse.
Rong kaugeneb sellest hoolimata, teen veel mõne allaandva sammu ja jään seisma. Tunnen, kuidas meelekohtades tuksub ja kohiseb ning kuidas süda rinnus klopib. Tumedas taevas kihutavad madalad hallid pilved silmapiiri poole – perroon on inimtühi. Mitte ühtegi hingelist peale minu. Isegi kaugusest ikka veel paistva rongi rataste metalset lõginat ei ole enam kuulda. Kaugenevad rööpad läigivad tumedalt ja metalselt, kui rong läbi kerge udu eemal käänaku taha kaob. Seisan üksi tühjal perroonil.
Ja siis hüüab äkki keegi kuskil kauguses midagi. Raudteejaama ruuporist kostab hääl aina valjemini ja valjemini. Ja pasundab lõpuks juba täiesti väljakannatamatult:
„Äratus, äratus – tõuske üles.”
Seisan ikka üksinda perroonil ja vaatan otsiva pilguga enda ümber ringi. Mitte ühtegi hingelist. Kuhu nad kõik ometi kadusid?
„Äratus,” pasundab hääl ruuporis uuesti.
Avasin võpatades silmad. Valge luitunud värviga öökapp oli omal kohal. Palatis oli hämar. Ma ei jäänudki rongist maha…
Ajasin end voodi servale istukile ja lükkasin ruudulisest riidest, kummitallaga sussid jalga. Kell öökapil näitas 6.32. Öökapi ees põrandal oli valge taldrik pärmi-suhkru seguga. Täpselt samas kohas, kuhu ma selle õhtul olin pannud. Selle ümber hallil linoleumpõrandal, pärmitükikeste külge klammerdunult olid kobarates surnud merevaigu karva läbipaistev-kollased sipelgad. Vaaraosipelgaid – kogu osakonna nuhtlus. Pisikesed poolläbipaistvad sitikad, kes ronisid igale poole ja ennekõike muidugi sinna, kus midagi süüa oli.
Kui mind väikesesse, kahesesse palatisse üle toodi, õpetas uus palatikaaslane mulle kohe, kuidas sipelgatega võidelda. Ja see meetod oli küllaltki tõhus. See oli ainus vahend neid tüütusi kodust saadetud toidust eemal hoida. Osakonna toit oli üldjuhul küllalt ootuspärane – saepurumaitseline kotlet vesise jahtunud kartulipudruga või hallikas kruubi-kapsapuder, millel oli nõudepesulapi lehk. Seepärast oli iga kodune juustutükk kõrges hinnas ning vajas korralikku kaitset sipelgate kätte sattumise eest.
Ja muidugi mitte ainult sipelgate. Võis ju juhtuda, et ka mõni patsient teise heale-paremale silma viskas. Ja kui oli sobiv silmapilk, oligi kodune pisku öökapist või laualt kadunud. Seepärast oli pakk pärmi esimene asi, mille ma Annel endale tuua palusin. Pärm tuli suhkruga pooleks segada, siis lisada umbes sama palju vett, natuke kusagil soojas hoida, ja pomm oligi valmis. Ülejäänud töö tegid ära sipelgad ise, kes pärmisegu magusa lõhna peale kohale ilmusid ja ennast lõhki õgisid.
Minu palatikaaslase nimi oli Kondor. See ei olnud muidugi tema päris-, vaid hüüdnimi, ent nii teda kõik kutsusid. Kondor ajas ennast voodilt üles ja tuli mu öökapi juurde. Ta kükitas maha ning uuris pikalt ja põhjalikult põrandal lebavat taldrikut ja lükkas sõrmega selle ümber vedelevaid surnud sipelgaid mööda linoleumpõrandat edasi-tagasi.
„Ise on nad sindrid nii pisikesed nagu kirbud, aga hirmus aplad. Lähevad oma aplusest lõhki nagu väikesed õhupallid. Plõks-plõks-plõks,” imiteeris Kondor huultega sipelgate surmahetkel tekkida võivat häält.
„Hommikust. Ma ei usu ausalt öeldes, et nad lõhki minnes mingit häält teevad. Aga püünis töötab igal juhul laitmatult,” vastasin talle.
„Tead, me lihtsalt ei kuule seda häält, sest nad on nii väikesed,” oli Kondor hääle olemasolus kindel. Tema näolt libises üle vaevu märgatav rahulolumuie, justkui teadnuks ta midagi, mida teised ei tea.
Viskasin end uuesti raudvoodile pikali ja sirutasin koivad välja. Hommikusöögini oli veel aega. Kondor kükitas endiselt põrandal ja uuris sipelgaid. Ta on tükk aega vait, lükkas surnud sipelgaid ikka veel sõrmega mööda põrandat edasi-tagasi ja teatas lõpuks:
„Kuuskümmend kaheksa.”.
„Mis kuuskümmend kaheksa?” ei saanud ma kohe aru.
„Kuuskümmend kaheksa sipelgat. Päris roodu sa siin just siruli ei pannud, aga oma kolm rühma küll. Surnud sipelgate rühma.”
Ajasin end uuesti voodi servale istukile ja vaatasin põrandale. Kuuskümmend kaheksa…
„Neid on tõesti päris palju…”
Oma soonilise kaela ja kongus ninaga meenutas Kondor vana indiaanlast. Tal olid üle pea kammitud, peaaegu õlgadeni ulatuvad tumehallid juuksed. Ma ei tea isegi, kui vana ta oli, ma ei küsinud seda temalt, kuid ta võis ehk olla seitsmekümne ringis. Osakonnas räägiti temast kõikvõimalikke lugusid, ent kui paljud nendest tõele vastasid, ei tea vist enam keegi täpselt. Ja kas üldse vastasid? Ise ei rääkinud Kondor endast suurt midagi.
Teadsin siiski niipalju, et ta oli selles palatis elanud kaheksa aastat. Mina läksin vististi neljandasse klassi, kui Kondor juba osakonnas istus. Siis ei olnud mul veel vähimatki aimu ei osakonnast ega Kondorist ega sellest, milline maailm siinpool rohelist planku asub. Laupäeviti lubati teda pooleks päevaks linna. Poodi, trolliga sõitma, kohvikusse, parki jalutama – umbes nii tema laupäevad möödusid. Pühapäeviti aga ainult haigla hoovi jalutama.
Nendeks pidulikeks laupäevadeks oli tal kapis vana pruun ülikond, kollakaks tõmbunud triiksärk, must lips ja pruunid paksu kummitallaga kingad, millel olid natuke heledamast nahast kinganinad. Kingad olid vanad ja viltu kulunud kontsadega, kuid alati puhtad ja viksitud. Talle lubatud vabadust ei kuritarvitanud Kondor kunagi. Ta oli igal laupäeval täpselt kümme minutit enne kaheksat alati osakonnas tagasi. Ja kuhu mujale tal olekski olnud minna? Osakond oligi nüüd tema kodu.
Räägiti, et ta olevat enne haiglasse sattumist oma naise tüli käigus tapnud, kirvega. Ma ei tea, kas see oli tõsi, ega julgenud seda temalt ka küsida. Kuidas midagi niisugust ikka teiselt küsida? Ja vaevalt, et ta eriti olekski tahtnud rääkida, isegi kui see oleks tõsi olnud. Räägiti, et tal oli tütar, kes elas kusagil Meriväljal suures majas, aga ei tahtnud hoolimata arstide soovitusest ja nõusolekust isa enda juurde elama võtta. Muidugi oli see mõistetav, kui juttudel tõepõhi all oli. Igal juhul oli sellest palatist nüüdseks juba päris pikaks ajaks saanud tema kodu. Laupäevased jalutuskäigud olid peale televiisori puhketoas ta ainus kokkupuude välismaailmaga. Ma ei olnud kordagi näinud, et tütar oleks teda haiglas vaatamas käinud.
Kondor tundus üldiselt vaikne ja sõbralik mees, kuigi aeg-ajalt võis tema olemises aimata midagi rusuvat. Sellistel hetkedel oli tema pilgus justkui aimatav, andeksandmist paluv peidetud pinge.
Varjatud kurbus, mis temas sügaval peidus oli ja mida võis märgata ainult siis, kui teda piisavalt kaua jälgida. Siis, kui ta parasjagu oma vaikset naeratust ei naeratanud, püüdes end selle abil kogu maailma eest kaitsta ja oma sisemist kurbust selle maski taha peita. Oma öökapi sahtlis hoidis ta pisikest ikooni, mida ta alati enne magamaminekut käes hoidis ja vaatas ning siis ööseks öökapile tõstis, et see hommikul jälle ära peita.
