AINULT DELFIS: Katkend Endel Lippmaa elulooraamatust: Lippmaa ei kannata seintel maale

 (39)
Endel Lippmaa
Foto: Eesti Ekspress, Ingmar Muusikus

Delfi avaldab sel nädalavahetusel katkendeid Tiit Kändleri värskest teadusromaanist “Endel Lippmaa. Mees parima ninaga”. Raamat, mille andis välja Ajakirjade Kirjastus, saabub müügile novembri viimastel päevadel.

1930. aastal sündinud Endel Lippmaa kujunes ajal, mil ei pudenenud ainult riigid ja rahvad. Pudenes maailmavaade, füüsikaline maailmapilt, selge ja mõistetav maailm asendus kvantmaailmaga, mõistetamatu ja tüütult keerulisega. Kes valis selle, valis enneolematuid võimalusi pakkuva elektroonika, valis seniolematuid aineid valmistava kvantkeemia. Valis aine sügavustesse tungivad uurimismeetodid, olgu siis optilised või magnetilised.

Kuigi elukoht Tartu Ülikooli botaanikaaias ning isa ja ema erialad oleksid soodustanud taimeriigi valdja positsiooni, valis vaike Endel kõhklematult keemilise ja elektroonilise maailma. Nii nagu ülipopulaarseks saanud USA füüsik Richard Feynman poisina, nõnda hakkas ka tema väikese taskuraha eest kokku ostma kasutatud raadiolampe, selgeks tegema raadiote ehitust, neid meisterdama. Ja hiljem ka parandama, et teenida raha uute elektrooniliste vidinate jaoks.
Ta korraldas keemilisi katseid, nii nagu seda tegi ka Richard Feynman ja tuhanded ning tuhanded poisid Euroopas ja Ameerikas, mille tipmiseks tulemuseks olid eri sorti paugud, kõmakad ja jõmakad. Mis paisusid eriti võimsateks, aga ka ohtlikeks sõja oludes ja järeloludes laialt saadaval olnud lõhkeainete ja laskemoona toel.

„Mind huvitas nagu poisse ikka paugu tegemine, ma kasutasin võrdlemisi keerulisi detoneerivaid aineid, mis annavad terava paugu, sest need detoneerivad, mitte ei plahvata. Püssirohu tegemine mind huvitas väga vähe. Ja mäletan, et üks, mis eriti hästi detoneeris, oli üks tsüaniid, kahtlemata korralikult mürgine, igatahes vanemad ei takistanud selle tegemist küll, nii et ma võisin ikka katseid teha. Väikeste kogustega neid botaanikaaias paugutades.”

Erinevalt tuhandetest ja tuhandetest paugutajatest poistest suutis Endel keskenduda, süüvida asja olemusse, teha endale selgeks nii raadio elektrooniline südamik kui keemiliste reaktsioonide ohud ja olemused.

„Meie tegime palju nalja lõhkeainetega küll, aga keegi ei saanud isegi kriimu näpu peale. Mitte midagi.”

/…/ Ühel Magritte’i maalil istub mees ja vahib punasel laudlinal lebavat linnumuna. Vahib ja vahib seda, parem käsi lõuendile lendavat lindu maalimas. Valmivale maalile ei heida mees pilgupoegagi. Clairvoyance, 1936. Selgeltnägemine. Autoportree.

See maal väljendab inimese püüdu olla esimene, liider, ümbritsevatest kõrgemal, puudu olla kõigist targem – mida me ilustame püüuks mõista maailma toimimist. See on see, mille kohta ütleb Mehhiko luuletaja Gabriel Zaid, et on vaja ühendada complexity ja simplicity – keerulisus ja lihtsus.

„Lippmaa ei kannata seintel maale,” ütleb abikaasa Helle Lippmaa.

Võibolla on maalid liiga vähemõõtmelised. Neid saab haarata pilguga – ja kõik. Tekst näib vajavat suuremat süvenemist. Eriti siis, kui see on vürtsitatud matemaatilise tekstiga, valemitega.