3. katkend 2012. aasta detsember. Kadriorg. President Ilves istub oma töökabinetis. Ta vaatab mõtlikult aknast välja. Nii Ärmal kui ka siin Kadriorus on lumine. Loodus on ilus ja puhas, silm puhkab. Kohe peaks vaikne viiv lõppema: kapost tullakse esitama iganädalast julgeolekuraportit.

Kabineti uksele koputataksegi. Ilves hõikab: „Sisse!” Tuppa astuvad kaitsepolitsei töötajad ja Ilvese paar nõunikku. Kaitsepolitseinik toob presidendile iganädalase memo riigis ja riigipiiri taga toimuva kohta. Ilves loeb. Kulm kisub kipra. Nätsunärimise rütm aeglustub. Viimase poole aasta jooksul on Ilvesel kapo regulaarseid raporteid lugedes alati meel mõruks läinud. Alates mai lõpust, mil Meikar avaldas loo valitsuspartei rahastamise krutskitest, on Ilves peaminister Ansipile järjepidevalt rääkinud, et oravapartei endine peasekretär ja praegune justiitsminister peaks ametist lahkuma. Jutt on olnud Ansipile justkui hane selga vesi. Tõsi, Kristen Michalit ei ole süüdi mõistetud, aga ministri tegevust uuris ju prokuratuur ning see allub, jabur olukord küll, justiitsministeeriumile ehk Michalile endale! Mis mulje jääb kas või välisilmale sellest, et valdkonnaminister on enda hallatava asutuse uurimise all? Rumal lugu. Aga viimasel ajal ei ole Anspi Ilvese kriitikale enam õieti vastatagi suvatsenud. Küllap juhtunu unustatakse, poliittehnoloogid tegutsevad, uued skandaalid tulevad peale, loodab ta.

Asi väljus kontrolli alt, kui riigiprokurör Heili Sepp ja peaprokurör Norman Aas avalikustasid täies ulatuses Michali ning rahastamisskandaali teise kangelase, riigikogulase Kalev Lillo kriminaalasja lõpetamise määruse. Need ligi 40 lehekülge teksti said mõne päevaga bestselleriks. Nali elust enesest. Isegi Mart Juur ja Andrus Kivirähk ei küündi satiirikutena selleni, mis oravate jaoks on igapäevane leib.

Ent päriselt on asi naljast kaugel. Uurijatele antud ütluste taga on reaalne tundmatu päritoluga raha, millega Reformierakonda nuumatakse, teadmata, mida ja kellele on erakond selle raha eest vastu lubanud. Sepa määrus lõi avalikkuse järsult kihama. Miks meile valetatakse? Kuidas julgevad valitsuserakonna poliitikud nii jultunult riigivõimule ja kõrgeima võimu kandjatele näkku sülitada? Seejärel läksid juba kujunditena käiku „moraalsed värdjad” ning „tagasi Nõukogude Liitu”... Siis harta. Jääkelder. Ansipi istutatud tammepuu voodoo’likult ähvardav pooleksmurdmine Tartus. Sama hästi võinuks jätta Stenbocki maja trepile kirja: „Ole pimedas ettevaatlik!” Enamasti sõimatakse valitsejaid anonüümselt internetis, soovitakse isegi koguni surma, kuid isegi seal ei kasutata kergel käel pooleksmurdmise motiivi. Kellelgi paistab nüüd tõsi taga olevat.

President Ilves, kel Eesti põhiseaduse järgi ei ole õigust täitevvõimu otsustesse sekkuda, on esitanud Ansipile korduvalt ultimaatumeid, et too vabastaks ametist Michali või astuks kogu valitsusega tagasi. Ministrid on oma rohkem või vähem üleolevate väljaütlemistega ühiskonna valuläve testimisel liiale läinud. Kuid Ansip muudkui õigustab ennast ja kolleege. Peaminister koos keskerakondlastega on suunanud kriitika hoopis prokuratuuri vastu.

Ilves lõpetab raporti lugemise. Akna taga oli hakanud lund sadama. Ta esitab memo kohta mõned küsimused ja saab vastused. President on turris, nõunikud ei ole ammu teda nii ärritununa näinud. On teada, et lähenevalgi õhtul alustab riigikogu järjekordset ööistungit. Antagu Stenbocki teada, et Ansip on varahommikul lossi oodatud, nõuab Ilves. Keset lumist Tallinna sahisevadki öisel tunnil Kadriorgu peaministri sedaan ja selle saateauto. Ansip ruttab lossi. Ilves on hakanud Meri tegema, mõtleb peaminister mõrult. Kas mõistliku kellajani ei kannatanud oodata? „Ei kannatanud,” müristab Ilves. President on leebelt öeldes vihane. Tegelikult oli juba päeval loetud raport riigipea tigedaks ajanud. Kaua võib Ansipile sama juttu rääkida? Nüüd hoiatab kapo konkreetsete inimeste konkreetsete plaanide eest. „Kas lugesid ise seda raportit!? Kas sa, Andrus, tõesti tahad, et Eestiski hakkaksid tänavatel pommid plahvatama!? Tahad meile täielikku kollapsit!? Sina ja sinu valitsus on muutunud ohuks meie kõigi julgeolekule! Kas võtad Michali maha või lähed koos temaga – ja mõne päeva jooksul. Kas oli arusaadav?”

Presidendi sõnum oli reljeefne, kostis läbi kahe korruse. Nüüd pidas Ilves monoloogi. Ansip vaikis. Talle ei antudki õieti sõna. Õhus oli ka võimalus, et Ilves teeb avaliku pöördumise, milles annab Ansipile lahkumistähtaja. Selleni asi siiski ei jõudnud. 6. detsembril 2012 astus Michal ametist tagasi. Ta ei tunnistanud kordagi, et talle oli survet avaldatud: „Tegin otsuse oma hinges juba mõnda aega tagasi. Olen oma otsust arutanud peaministriga ja selle temaga kooskõlastanud. Ta toetas mu otsust.”

Raamatu autoriteks on Ärilehe ajakirjanik Kadri Paas ja Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanik Katariina Krjutškova.