AINULT DELFIS: "Harry Männil tundis, et ka tema kuulub president Gerald Fordi meeskonda"

 (12)
AINULT DELFIS: "Harry Männil tundis, et ka tema kuulub president Gerald Fordi meeskonda"
FOTO: Kirjastus Tänapäev

Äsja ilmus kirjastusel Tänapäev Olev Remsu raamat "Elitaarne mees Harry Männil". Delfi avaldab sellest täna õhtul järjekorras neljanda lõigu.

"Kolm-neli päeva hiljem tuli Männil suusatamast, abikaasa lamas palavikuga voodis, ütles, et helistatud oli Washingtonist, jäeti telefoninumber, mis on esikus laua peal.

Männil helistas ning kuulis, et president Gerald Ford ja riigi esimene leedi Betty Ford kutsuvad neid enda juurde uusaasta vastuvõtule. Vaat, see oli see, mille poole oli pööratud Männili pilk ja süda. Sellisest võimalusest oli ta alati unistanud. Ja nüüd oli see sülle langenud.

31. detsembri õhtul, kui Männil ja Maxula suundusid presidendi residentsi poole, tuli neile vastu rühm venetsueelalasi.

Loomulikult tundsid kaasmaalased huvi, kus Männilid kavatsevad vastu võtta aastavahetust.
Nad ei uskunud oma kõrvu, et president Fordi juures, hakkasid kooris naerma ning pidasid Harry Männilit kõrgiks inimeseks, kes salatseb ja teeb ülbet nalja.

Tuli välja, et presidendi uue aasta vastuvõtust võtsid osa üksnes perekonnaliikmed, tema lähimad kaastöölised ja mõni isiklik sõber. Ainsate välismaalastena osalesid seltskonnas Männilid.

Pidu sujus vabas ja südamlikus õhkkonnas, Männil tundis nagu kuuluks temagi presidendi meeskonda.

Keskööl õnnitleti üksteist, president embas Maxulat.

Kell kaks saabus hetk, mille kohta inglased ütlevad – never overstay your welcome.
Ära jää kunagi kauemaks ajast, mil sa oled teretulnud!

Seotud lood:

Männilid hakkasid hüvasti jätma, ent siis kutsus president ta baari mõtteid vahetama. Männil jõi kokteili Bourbon on the Rocks (Kentucky osariigi Ameerika viskisegu), president ise jõi šoti viskit.
Arutati Ameerika suursaadikute tööd Venezuelas ja üldse Ladina-Ameerikas.

Männilil oli hea läbisaamine USA Venezuela suursaadiku Robert McClintockiga, Sel 1909. aastal sündinud mehel seisis ees 65-aastaseks saamine ja riigitööst pensionileminek. Männil nimetas McClintockit korduvalt oma parimaks sõbraks, McClintocki hinnang ei ole meile kättesaadav.
Kuid miks ei võinud temagi Männilit sõbraks pidada?

Ma olen vahepeal Henrylt järele küsinud, kes on meie järgmine suursaadik Venezuelas, öelnud president.

Meie küsime vahele: kes on see Henry?

Ei keegi muu kui Henry Kissinger, XX sajandi üks võimsaimaid poliitikuid, USA riigisekretär ja rahvusliku julgeoleku nõunik, Nobeli rahupreemia laureaat 1973 ning pingelõdvenduse ja Helsingi lepete protsessi alustaja, kes viis 1974. aastal Vladivostokis kokku Leonid Brežnevi ja Gerald Fordi.

Saatuse iroonia seisneb selles, et just Männili isik (tema väidetav natsiminevik) takistas mõniteist aastat hiljem Henry Kissingeril Lennart Meri loodud Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi avakonverentsile Tallinna tulemast, kahandades niimoodi oluliselt nii ürituse kui ka loodava asutuse poliitilist kaalu. Õigupoolest oli tegu just seetõttu üsna surnult sündinud asutusega. Samas väitis Männil, et tal olid Kissingeriga üpris korrektsed suhted, nad olevat viibinud koos paaril õhtusöögil Chicagos.

Hiljem selgus, et uue saadiku nimi oli Harry Schlaudeman.

Kuuldus sellest, et Männil võttis uut aastat vastu koos president Fordiga, levis Venezuelas kulutulena."