AINULT DELFIS: Eesti sõjapõgenikud ei sallinud Harry Männilit silmaotsaski
Rootsi jõudis Männil 19. septembril 1944, elu tolles heaolukuningriigis hindas ta põrguks. Soomes lennanud ta taevas.
Tegelikult võiks öelda ka vastupidi – Rootsi-elu oli Männilil talle pealesunnitult puhas ja teenetekohane, Soome masuurikapõli oli olnud rajatud ainult pettustele, kokkumängule ja kaaslaste hanekstõmbamisele. Männil ütles, et Rootsis langes ta vaesusse ja tundmatusse, sattus kättemaksuviha alla, võrreldes Soome glamuuri, elegantsi ja rikkusega oli see öö päeva kõrval.
Kogu selle 16 kuu jooksul ei saanud Männil kuidagi jalgu alla. Miks? Rootsis polnud sõda, Rootsis valitses kord ja seaduskuulekus, ent Männil oli musta turu mees.
Eesti põgenikud ei sallinud Männilit silmaotsaski, kes mäletas teda Nõukogude aja ärika-majavalitsejana, kes PolPoli referendina, kes liigkasuvõtja ja petisena Soomes. Männili jaoks käis Rootsis pidev võitlus oma vaenlastega, kelleks olid tema kaasmaalased eestlased. Minagi olen Rootsi eestlastelt kuulnud jutte, et Männil toonud Stockholmi kaasa kulda, kalliskive ja ehteid, mis ta teeninud Soomes salakaubaga sahkerdades, liigkasuga raha vahetades või mis olid pärit Eestis arreteeritud inimestelt. Jutte. Ma rõhutan – ma olen kuulnud jutte ja need teatavasti ei kõlba tõenditeks.
Männil tunnistas Motilonias, et see oli tema Helsingi-perioodi kõrkuse ja äritsemise palk.Isegi elamisloa saamisega oli raskusi. Männili vastu seisid just Eesti Komitee liikmed, kes mäletasid teda Helsingist. Elamisloa saamine Stockholmis oli sama raske kui Helsingis, ent kui Soomes läks see niuhti, siis Rootsis aina venis ja venis, takistusi tehti just Eesti Komiteest. Selle liikmed raporteerinud sinna, kuhu vaja, et Männil olnud nii Eestis kui Soomes Gestapo agent.
Aastatel 1945–1947 töötas Rootsi valitsuse juures Põgenike Poliitika Komisjon, mida selle esimehe, toonase välisministri ja varasema peaministri Rickard Johannes Sandleri (1884, Torsåker, Ångermanland – 1964, Solna) järgi on hakatud kutsuma Sandleri komisjoniks.
Rootsi oli saabunud kümneid tuhandeid põgenikke, komisjon pidi välja töötama poliitika, mida nendega teha, samuti otsustama, kellele anda Rootsis poliitilist asüüli ja kellele mitte. Põgenike ülekuulamisi toimetasid politseinikud, loomulikult tõlkide abiga. Ütleme etteruttavalt, et just Sandleri komisjoni protokollid olid hiljem peamine tõendusmaterjal juudivastaseid natsikuritegusid uuriva Simon Wiesenthali Keskuse ja selle juhi Efraim Zuroffi käes.
Sandleri komisjoni jaoks on tunnistanud SD ohvitser Ilmar Roots, et Männil juhtis vähemalt 100 juudi mahalaskmist ning et Männil varastas arreteeritud inimeste vara.
Veel andsid Sandleri komisjonis Männili-küsimuses tunnistusi Tartu Omakaitse autojuht Eik Varem, Stockholmi Ülikooli filosoofiaüliõpilane Robert Türner, jurist Roland Laanes ja teised, kes kõik suuremal või vähemal määral heidavad varju Männili tegevusele PolPoli ja JuPo assistendina.
Kõik tunnistused lükkas Männil ümber väitega, et need olid pealekaebajad, rääkisid seda, mida nad olid kuulnud, ning mõnega neist pole Männil eales kohtunud.
Ühe tunnistajaga olnud nad tülis sõbratari pärast, teiselt saanud Männil tollele laenatud ülikonna kätte vaid tugevama õigusega. Mehike tahtnud töölemöllimise ja elamisloa saamise vestlusele minnes esinduslik välja näha, palunud Männililt ingliskalevist kalli riidekraami. Ta olevat leiutanud kaugelt juhitava torpeedo, mida Rootsile kindlasti vaja läheb. Ja mees saanudki elamisloa, ainult et pärast ei mõelnudki edu toonud ihukatet omanikule tagastada. Männilile oli tollel vaesel ajal jäänud alles vaid kaks restoranirüüd, nõnda pidigi vana poksija näppajal nina veriseks vopsama, et õigus oleks majas. Ja pärast kaevanud too Sandleri komisjonis, nagu oleks Männil sõjaroimar.
