"Mul on kahju Tiit Ojasoost, et ka tema sellist koormat kannab, ja noorest näitlejannast, kelle peale see välja valati. Mõistan asjaosaliste püüdu kohtueelse kokkuleppe kaudu vältida avalikkuse tähelepanu ja hinnanguid, aga samas mõtlen, et tegelikult tegi see kurva ja keerulise asja veel keerulisemaks. See kaasas sündmustesse veel terve hulga instantse, kellel muidu poleks olnud ehk põhjustki hakata sõna sekka ütlema. Ma arvan, et kui kohus oleks saanud oma otsuse langetada, siis poleks ei riigikogul, kultuuriministril ega NO99 nõukogul olnud põhjust avalikke kirju kirjutada ega põhjendusi nõuda, ning vastavalt vähem oleks tulnud ka meediakajastusi ja muud trollitoitmist. Näiteks minu kolumnikestki siin," kirjutab Vallik oma kolumnis, mida saab täismahus lugeda siit.

Vallik kirjutab, et igasuguse suhtevägivalla juured seisavad enamiku uurijate sõnul hoopis vägivallatseva isiku suurenenud kontrollivajaduses ja sügavates sisimates veendumustes, mis annavad inimesele justkui õiguse kontrolli säilitamiseks ka füüsiliselt sekkuda. "Nii võib väikelast laksuga karistav naine endast välja aetuna ka meest kõrvakiiludega kostitada. Ja nii võib „peast” perepea olla sisimas kindel, et teatud põhjustel on abikaasa füüsiline karistamine õigustatud. Muidugi ei öelda seda välja, selles sõnastuses isegi ei mõelda, sest see veendumus inimese hinges elab automaatsena oma elu."

"Nii näiteks ei ründa abikaasapeksja peaaegu mitte kunagi oma ülemust, äripartnerit, head sõpra või ükskõik keda teist endast tugevamat või positsioonikamat või kedagi, keda ta endaga samaväärseks peab. Neis olukordades on tema enesevalitsusega enamasti kõik korras, loe: tema sisemised piirid keelavad tõsta kätt endast tähtsama või samaväärse vastu, samas kui „alaväärsema” puhul taolised piirid puuduvad või on oluliselt paindlikumad."

"Veelgi enam, oma kaasa või alluva kallal vaimselt või füüsiliselt vägivallatseja võib samal ajal olla kõiges muus arenenud südametunnistuse ja kõrge moraaliga inimene. Teesklemata ja päriselt. Tema minapiltki on selles suhtes üldiselt puhas, sest harva mõtlebki vägivallatseja endast, et on vägivallatseja." Vallik sedastab, et lubatud ja lubamatu füüsilise vägivalla piiride eritlemine näitab, et ka eritleja ise peab teatud tingimustel vägivalda õigustatuks, see aga loob eelduse vägivalla vallandumiseks teatud asjaolude kokkulangemisel ja mis isegi vallandumata annab selle mõttemustri edasi oma lastele.