Aidi Vallik: odav riik tähendab odavaid inimesi

 (177)
Aidi Vallik: odav riik tähendab odavaid inimesi
Päevaleht/Pressifoto, Terje Lepp

Eesti riik olevat euroliidu imelapsuke. Mis meil kõik efektiivne ei oleks: majandus, maksusüsteem, meditsiin. Tundub, nagu terve ametnike armee tegeleks päevast päeva ainult kavade ning plaanide väljatöötamisega, mis muudaksid struktuure ja asutusi veelgi efektiivsemaks, kirjutab kirjanik Aidi Vallik portaalis Läänlane.

Näib, nagu kogu loodava või muudetava seadusandluse ainus eesmärk olekski optimeerimine, kulutõhusus, efektiivsus. Vastuargumendid summutatakse juba tüütuks muutunud retoorilise küsmusega, milliselt realt selleks raha tuleks ära võtma hakata, ja mantraga, et Euroopa ju kiidab. Eesti olevat tubli, Eesti olevat eeskujuks, kirjutab Aidi Vallik.

Mul on kurb seda öelda ja veel kurvem mõelda, aga mida päev edasi, seda rohkem tahaksin ma Daniil Harmsi kombel küsida: "Millega see kõik lõpeb?", kuid kardan Harmsi vastust: "Sellega oligi kõik lõppenud." Meie oma rahva vanasõnaklassika väidab, et kui lolli kiidad, siis rabab ta end lõhki. Ja selle poole me nõndamoodi jätkates teel olemegi.

Sest kahjuks mõeldakse meil efektiivsuse all eelkõige odavust. Seadusi ja reforme ei tehta selleks, et inimestel oleks parem, vaid selleks, et nende inimestega toimetamine oleks odavam. Sellepärast liidetakse koole, organiseeritakse päästeteenistus võimalikult maksimaalses mahus ümber kolmanda sektori vabatahtlikele tasustamata õlgadele, manipuleeritakse maksumuudatustega, asutuste ja struktuuride liitmise ja lahutamisega, selles valguses tehakse seadusemuudatusi vist pea igas valdkonnas, tervishoiust alustades ning metsanduse ja jahindusega lõpetades.

Kui miski muutub efektiivsemaks, siis see tuleb millegi arvelt. Kui eesmärgiks on riigi muutmine odavamaks pidada, siis see tähendab automaatselt, et tuleb hakata inimesi odavamalt pidama. Riik - see olemegi ju meie, inimesed, kodanikud. Ning odav riik tähendab odavaid inimesi. Selliseid inimesi, kelle tervis, elukvaliteet, toimetulek, eluga rahulolu ja eneseteostus ei saa olla prioriteediks, kui tema (ja ühtlasi riigi) funktsioneerimise peamiseks eelduseks on odavus.

Odavast inimesest on raske isegi lugu pidada, nagu me näeme oma pikaajalise valitsuse suhtlemisstiilist konfliktiorukorras, nii aasta alguses toimunud ACTA-poleemika, õpetajate streigi kui ka praeguse meditsiinitöötajate streigi ajal. Odavat inimest ei võeta partnerina, kellega otsida konsensust või kompromissi, vaid lambana, keda õpetatud karjakoera (näiteks PR tehnika) abil on hõlbus vajalikku aedikusse suunata, või vastasena, keda on vaja kas ignoreerida, või kui see ei aita, siis igasuguste PR-trikkide abil alandada, mustata, võimalikult kahjutuks teha.

Elav ja värske näide sellest viimasest oli mõistagi maksuametist arstide isikliku tulu statistika tellimine. Mitte palgatulu. Mitte riigipalgal olevate arstide tulu. Mitte õdede ja hooldajate-sanitaride tulu. Mitte Eesti haiglate keskmine palgafondikulu, jagatud nende meditsiinitöötajate arvuga. Sest sellisel juhul oleksime me saanud üsna häbiväärseid numbreid näha.

Avaliku arvamuse kujundamiseks sobis palju paremini arvata selle näidatud numbri sisse ka kõikide era-, hamba- ja perearstide praksiste dividendid ning nende arstide palgad, kes pool kohta Soomes teevad ning selle tulu Eestis deklareerivad.

Minu arust me saame kõik sellest õppida seda, kui odavalt me laseme manipuleerida enda arvamuse ja meelsusega. Seda ju ei tehtaks, kui oleks lugupidamist, kui suheldaks võrdsete vahel. Kui see läbi ei läheks - kui me ise ei muudaks seda võimalikuks.

Eesti riigi efektiivsus mitmes kulukas valdkonnas on samuti võimalik ainult seetõttu, et meie, selle riigi inimesed, muudame selle võimalikuks. Käime katkiste hammastega ja sööme ibuprofeeni, kui valutab. Teeme kõrge kvalifikatsiooniga tööd madala palga eest, ja teeme seda 50 ja 60 tundi nädalas, et peret vähegi vastuvõetaval tasemel ära majandada. Lepime sellega, et meie turvalisust tagavad pääste- ja politseijõud on isikkoosseisus võimaliku mõeldava miinimumini viidud, omavalitsused vaeseks ja maapiirkonnad omaenese hooleks jäänud, et sotsiaalsed garantiid peale vanemahüvitise ei oma enam isegi sümboolset tähendust, et juba on väga loomulik välismaal tööl käia, et koos elektrituru avamisega avatakse tee uuele üldisele hinnatõusule jne. Ühesõnaga, lepime sellega, et elu on selline, nagu ta on, ja usume valitsuse iga põhjendust, mis vähegi kõlab põhjenduse moodi. Vastutasuks saame nautida suuri pealkirju oma riigi eduloost ja tunda uhkust.

Aga kui kauaks? Inimene ei ole ju tehtud nii, et ta oleks pikka aega vabatahtlikult nõus olema võimalikult odav. Ei vaimselt ega füüsiliselt suuda inimene lõpmatuseni pingutada, nii et veri ninast väljas. Peale kõige muu ei talu inimväärikus kitsendusi ja kannatamist liiga kaua. Eriti kõrge kvalifikatsiooniga ja ühiskondlikult vastutusrikast ametit pidava inimese eneseväärikus ei saa leppida, et ta on odava riigi odav inimene. Riik, see on ju inimeste jaoks, aga meil? Meil tundub inimene olevat riigi jaoks. Tühine ja odav mutrike, mis aitab tagada masinavärgi rahvusvahelise eduloo.

Ennast alavääristatuna tundvad inimesed hakkavad ignoreerima, võitlema või põgenema. Nad võivad riigile olla küll kuluefektiivsed, aga lõppude lõpuks on ükskõik milline variant nendest kolmest riigile kaugelt kahjulikum. Ignoreerimine - see on taas tõusuteed käiv maksupettuste trend, poliitiliste eelistuste puudumine, valimistel mitteosalemine. Põgenemine - seda näitab meile juba praegu täistuuridel toimiv tööemigratsioon koos vastava sisetarbimise kahanemise ja riigil saamata jäävate maksutuludega. Ning viimaste aastate jooksul süvenenud rahulolematus on nüüd viinud ka protestiaktsioonideni valitsuse tegevuse või tegevusetuse vastu teatud valdkondades.

Sotsiaalses plaanis meie edulugu käriseb igast nurgast ja inimesi odavdades ei ole võimalik rikast riiki luua. Inimesi odavdades on võimalik jõuda ainult sotsiaalsete kataklüsmideni, mille olemust ja tagajärgi ma endale ettegi kujutada ei taha, kuigi kahtlemata oleks see väga õpetlik järelsõna kuluefektiivsuse ülemlaulule. Õnneks on meil siiski veel võimalus ümber mõelda ja hakata peale riigieelarve ridade väärtustama ka nende ridade vahel olevaid inimesi.

Loe Aidi Valliku artiklit portaalist Läänlane!