"See on nende strateegiline valik ja sellisena täiesti mõistetav," nentis ta.

Mida see aga meie jaoks tähendab? Tegu on kahtlemata olulise avaldusega, arvas Lobjakas. Samas on küsimus peenes eristuses, mis kuulub NATO alalise kohaloleku alla ja mis mitte. "Eestis on ju 150 USA sõdurit, kes on siin juba roteerunud. Mingites piirides pole ilmselgelt probleeme, ma arvan, et ka staabid (NATO plaanib Poolasse staapi rajada- K.A) pole probleem. Küsimus on rohkem reaalsete baaside loomises, milles asuks arvestatav jõud Venemaa poolt vaadatuna," kommenteeris ta.

Ehk siis meie õhudessantväelased ja tulevane Poola staap sinna arvestatavasse jõudu pigem ei kuulu. Aga mis on viimane piir Venemaa (ja Merkeli)? "Seda on kõige lihtsam defineerida, kui vaadata, mida Venemaa ise teeb oma läänepiiril. Näiteks lähi- kuni keskmaarakettide Iskander paigutamine Kaliningradi. Pidevad õppused, mille teoreetiline eesmärk pole mitte ainult kaitsta, vaid ka tungida teise riigi territooriumile. Väekontsentratsioonid Pihkvas ja mujal," loetles ta.

Merkel viitas tõenäoliselt oma avalduses ka NATO ja Venemaa ühisdeklaratsioonile 1997. aastast, mis ütleb, et kumbki pool ei näe teist vastasena. "Ilmselgelt tänases maailmas Venemaa poolt vaadates see enam ei kehti," hindas Lobjakas.

Ta rõhutas, et kuigi 17 aastat vana leping ütleb ka, et NATO ei näe vajadust Ida-Euroopasse baaside rajamiseks, ei välista see niisuguste sammude ettevõtmist juhul, kui allians näeb enda vastu agressiooniohtu (mida ei defineeri NATO ise, vaid lähtutakse ÜRO hartast ja OSCE reeglitest).

"Dokument, millele Merkel teadmata või teadlikult viitab, annab tegelikult siiski ka aluse NATO jõudude viimiseks Balti riikidesse," tõdes Lobjakas.