Abort ja abielu kui kursinäitajad
Sellest võrdlusest jäetakse Haldre sõnul alati välja juhud, mil rasedus on katkenud iseeneslikult. „Loodusel on omad seadused ja neid pole korrektne inimeste loodutega segi ajada. Iseeneslik raseduse katkemine on naise ja mehe jaoks tihti samasugune tragöödia kui eluvõimelise lapse kaotus. /…/ Kuigi võime oletada, et iseeneslike abortide hulgas on ka neid rasedusi, mida naine oleks niikuinii soovinud katkestada, siis ka soovitud abortide hulgas on neid rasedusi, mis olid väga soovitud, aga asjaolude muutumine sundis naist/paari oma esialgset kavatsust muutma.”
„Üldine arvamine meditsiinikirjanduses on, et diagnoositud rasedustest katkeb umbes 15%, neist 80% esimese kolme raseduskuu jooksul,” jätkab ta. „Eestis on alates 1992. aastast olemas eraldi andmed naise soovil tehtud ja iseeneslike raseduse katkemiste kohta. Iseeneslike katkemiste osakaal kõigist rasedustest on Eestis registreeritud andmete põhjal 8–9% (registreeritakse need juhud, kus on toimunud meditsiiniline vahelesegamine). Spontaanabortide osakaal kõigist abortidest on tõusnud 9%-lt 1992. aastal 18%-le 2002. aastal. Ilmselt on tõus seletatav peamiselt naise soovil tehtavate abortide arvu langusega.”
Aasta 2000 tähistas Eestis (alates abordi legaliseerimisest ja nende registreerimisest) esmakordselt aega, mil rasedust sooviti katkestada harvem kui sünnitada — siis oli 97,6 indutseeritud (naise/paari soovil tehtud) aborti 100 elussünni kohta, märgib Haldre. „Ja see trend liigub jätkuvalt arenenud maadele iseloomulikus suunas — aastal 2002 oli 83,5 indutseeritud aborti 100 elussünni kohta. Võrdlusena — Soomes tehti 2000. aastal 19 aborti ja Rootsis 1999. aastal 35 aborti 100 elussünni kohta. Ida-Virumaa oli 2002. aastal ainus piirkond, kus indutseeritud aborte oli rohkem kui elussünde — 112 aborti 100 elussünni kohta (1996. a 208!). Ilmselt kajastab see arv rasestumisvastaste vahendite vähest kasutamist ja teistsugust seksuaalkultuuri, kui on teistes Eesti piirkondades.”
Teine väide, millega Haldre sõnul on raske nõustuda, on see, et enamiku laste sünd väljaspool registreeritud kooselu (oleme ju isegi lugenud-kuulnud dramaatilisi hüüatusi, et üle poole lastest Eestis sünnib vallaslastena üksikemadelt) on võrdne perekonna ja moraali allakäiguga. „Enne selle väite esitamist peaks olema tõestatud, et registreeritud kooselu tänases Eestis on moraalsem, parem, kindlam jne kui registreerimata kooselu.”
Ta soovitab kooselu ja registreeritud abielu kajastavat arvu vaadata alati koos selle arvuga, mis näitab peresünnituste osakaalu kõigist sünnitustest — 1992. aastal 13%, 1998. aastal 49% ja 2002. aastal 60%. „Kuigi sünniregistrisse koondatud andmete kohaselt on peresünnitus ka see, mil sünnitusel viibib sünnitaja ema või sõbranna, siis valdavalt kajastab see arv ikka isade osalust. Nii töötamine naistearstina kui ka sünniregistri vastav statistika lubavad väita, et tänases Eestis on perekond uue liikme tulekuks tunduvalt enam kaasatud, valmis ja ootel kui 10–15 aastat tagasi. Ja seda ka juhul, kui tugiisikuks sünnitusel polnud lapse isa, vaid vanaema. Millise tähendusega on registreeritud ja registreerimata kooselu ühiskondliku moraali ja laste kasvukeskkonna aspektist, eeldab selle teema põhjalikumat ja pikaaegsemat uurimist, igasugused järeldused moraali ja perekonnaväärtuste allakäigu kohta sünniregistri selle osa andmete põhjal on parasjagu meelevaldsed.”
Moraali ja kasvukeskkonna aspektist soovitav Haldre hoopis analüüsida ühiskonna jätkuvat polariseerumist ja hoida silma peal nendel arvudel ja trendidel, mis kajastavad, kui palju lapsi Eestis sünnib perekonda, kus üks või mõlemad vanemad on narkomaanid ja/või kus ema (ja ka laps) on HIV-positiivsed. „Need on Eestis täiesti uued teemad, millega, nagu näitab maailmapraktika, kaasnevad hoopis uued ja raskemad sotsiaalsed probleemid, mida me veel hallata ei suuda ega oska. Või jälgigem, et teismeliste sünnitajate osa jätkuvalt väheneks, mitte ei hakkaks tõusma.”
