Kalapüügi säilimise nimel soovitavad kalateadlased hakata kiiresti nende kalurite nuhtluseks peetavate lindude arvukust piirama, kirjutab Eesti Päevaleht.

TÜ Eesti mereinstituudi teaduri Redik Eschbaumi sõnul on kormoranide arvukus viimase 17 aastaga oluliselt suurenenud ja ületab juba 56 000 isendi piiri. “Kormoranide rohkus takistab eelkõige Väinamere kalavarude taastumist,” sõnas Eschbaum. “Kui veel 1990. aastal sõid nad hinnanguliselt 115 tonni, siis mullu juba pea 4000 tonni kala. Kormoranide söödud kala kogus ületab ainuüksi Väinamere piirkonnas kaks korda kalurite poolt ametlikult väljapüütud hulka.”

Kormoranide saagiks langenud kala hulk moodustas mullu juba üle poole kalurite poolt aasta jooksul Eesti rannikumerest püütud räime kogusest. “Ennekõike konkureerivad kormoranid just rannakaluritega, mitte avamere traalpüügiga,” märkis Eschbaum.

Kalateadlane osutas, et kümmekond aastat tagasi tekkinud kormoranide koloonia tõttu on nüüdseks hävinud Väinamere piirkonna kõige tähtsam kudeala Käina lahes. “Särje arvukus oli seal kaks aastat tagasi võrreldes varasemaga langenud keskmiselt sada korda,” osutas Eschbaum. “Kui 1995. aastal oli särg Käina lahes kõige arvukam kala, siis kümme aastat hiljem saime sealt vaid mõne üksiku isendi.” Ahvenate hulk polnud siiski nii drastiliselt kahanenud.

“Kalanduse säilimise nimel oleks viimane aeg hakata kormoranide arvukust sama moodi piirama, nagu teevad jahimehed praegu näiteks põtrade ja metskitsedega,” tähendas Eschbaum. “Eesti on üks väheseid Läänemere-äärseid riike, kes pole kormoranide tõrjumiseks veel midagi ette võtnud.”

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Ülle Harak tähendas, et ministeerium väldib kormoranidega seotud probleemi ülepeakaela lahendamist. “Esmalt soovime lõpule jõuda kormoranide ohjeldamise kavaga,” rääkis Harak. “Sellele peab aga järgnema põhjalik arutelu kõigi huvirühmadega, et täpselt kokku leppida tegevuses ja võimalustes.”

Praegu analüüsitakse, kas ohjeldamiskava pole vastuolus teiste õigusaktidega. Ühe võimalusena näeb kava kormoranide arvu vähendamiseks ette kevaditi nende munade õliga üle pritsimist. “Enne kui kava pole kinnitatud, ei saa me teha mingeid ennatlikke plaane ega ka tegutseda,” ütles Harak. “Praegu analüüsitaksegi, kas kavas toodud võimalikud arvukuse vähendamise meetodid on seadustega kooskõlas. Ühtegi meetodit pole me eelistanud ega ka välistanud.”

Saarte kalurite ühingu esimees Hillar Lipp ütles, et kalurid on juba aastaid oodanud, et kormoranidega midagi ette võetaks.

“Kindlasti peaksid kormorane hakkama ohjeldama ornitoloogid või teised asjatundjad, selle asemel et kalurid neid lihtlabaselt nottima hakkaksid,” ütles Lipp, kelle sõnul on kalurid hakanud viimasel ajal mõistma, et kalanappuses ei saa vaid kormorane süüdistada. “Kui kala on meres vähe ja ühe kala pärast võistlevad hülged, kormoranid ja kalamehed, siis on ju alati jama lahti.”

Esimene kormoranide püsikoloonia tekkis Eestisse 1984. aastal. Sellest alates on nende arvukus vaid kiire tempoga ülesmäge läinud ning linnud on asunud juba ka siseveekogudel kanda kinnitama.

Kormoran ehk karbas

Kormoran on suur kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane- suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on — kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.

Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai, ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Tavaliselt on kormoranil viis poega. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa.