“Konkreetsetest ergutustest ei olnud teadlik ning ei saanudki olla. Need on kantsleri käskkirjadega määratud ergutused, millede tegemise õigus kantsleril on” edastas kaitseministeeriumi meedianõunik Aaviksoo seisukoha.

“Kui on olemas terviklik arusaam personalipoliitikast, kui on olemas sellel põhinev palgajuhend, siis kindlasti võib väga eriliste tingimuste korral olla ergutusel personalijuhtimise instrumendina oma roll mängida — aga need tingimused peavad olema tõepoolest erilised,” kinnitas Aaviksoo.

“Kindlasti aga pean vastuvõetamatuks seda, kui ergutuse sildi all tegeletakse hoopis millegi muuga, või makstakse väljavalitutele suuri summasid asjade eest, mis nagunii on osa inimese tööülesannetest. See oleks väga, väga halb juhtimispraktika,” selgitas Kanadas NATO kohtumisel viibiv Aaviksoo.

“Ja veelgi enam, rõhutan — üks asi on korporatiivsuse ja taolise juhtimisstiili taunitavus, aga hoopis suurem probleem on see mõju, mida taoline korporatiivne ja valikuliselt rakendatav personalipoliitika omab teistele töötajatele. Kahtlemata on see demoraliseeriv. Seetõttu olen teoreetiliselt alati eelistanud konkreetse rahapalgaga inimeste tööpanuse mõõtmist,” kinnitas kaitseminister, kuid möönis samas, et tänane avaliku teenistuse regulatsioon on selles mõttes tekitanud sellise praktika ise, kus lisaks palgale makstakse ka tulemustasusid, preemiad, ergutusi.

Vahetult enne ametist lahkumist maksis kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann asutuse nõunikule Märt Piiskopile 50 000 krooni preemiat, läkitas nõunik Madis Mikko 415 000-kroonisele kursusele ning loobus Indrek Kannikult tagasi nõudmast 300 000–400 000 krooni, mis kulus riigil tema koolituseks.