Aaviksoo ja Vare: Eesti riigijuhid ei saa aru, et muudatusi on vaja

 (112)
Boriss Jeltsini teemaline ümarlaud teletornis
Raivo VareFoto: Ilmar Saabas

Eesti Koostöö Kogu esitles oma riigipidamise kava, mis pakub Eestile välja mitmeid reforme. Delfi küsis endiselt haridusministrilt ja IRLi fraktsiooni liikmelt Jaak Aaviksoolt ning ettevõtjalt ja eksministrilt Raivo Varelt, kas ja milleks neid reforme vaja oleks.

Eesti riigi rahandus on suurepärases korras ja e-riik töötab väga hästi. Pealtnäha pole virisemiseks ju põhjust?
Jaak Aaviksoo: Eks me ju tahame, et oleks parem. Üks ots sellest on majanduslik ning see sõltub sellest, kuidas me oma asju - ka riigi tasemel - ajame. Kui nendele asjadele otsa vaadata, siis ei lähe meil viimastel aastatel kaugeltki nii hästi. Osa sellest on poliitilise otsustamatuse taga ja selle pärast ongi meil vaja poliitilisele riigikorraldusele otsa vaadata ning seda paremaks teha. Minule on säärane vajadus täiesti selge, aga seda me just täna vaatasimegi, et kui palju on ühiskonnas inimesi, kes sama moodi mõtlevad. 

Paneeldiskussioonis koos Aaviksoo, Jüri Ratase ja Indrek Saarega osalenud siseminister Hanno Pevkur ütles ju sisuliselt, et Eestis on kõik suurepärane ja mitte midagi pole vaja muuta.
Raivo Vare
: No ei ole ju nii. Me räägime e-riigist, aga meil on samal ajal kasutusel Friedrich II [võimul 1740-1786] ajal välja töötatud Preisi bürokraatia süsteem, mis toimib siiani enamvähem samasugusel kujul. Ressurssi on küll ja küll, et asja parandada.

Seotud lood:

Põhiprobleem on selles, et osades poliitilistes jõududes pole küpsenud presidendi sõnastatud arusaama, et see, mis meid siia on toonud, ei vii enam edasi. Need poliitilised jõud peegeldavad tõenäoliselt ühiskonna arvamust, et kui oleks natuke rohkem raha, siis oleks kohe kõik probleemid lahendatud. Ei ole! Olemuslikke probleeme ei lahenda ükski rahasumma.

Churchilli järgi võib riigieelarves olla ükskõik kui palju raha, aga ikka on vähe. Seega peame me leidma teisi lahendusi, kusjuures me ei saa kopeerida lahendusi, mida on teised välja pakkunud. Ja see on väljakutse.

Aga sellele eelneb: a) probleemi teadvustamine ja  b) enesele eesmärgi seadmine, et selle probleemi lahendamiseks võtame me kogu oma ressursi kokku. See peab muutuma poliitilise agenda osaks, muidu see idee ei saa lennata.

Nii suurt asja ei lahenda ettevõtluse või vabakonna organisatsioonide koostöö raames. Saab pakkuda välja mingid ettepanekud või omapoolse nägemuse, aga eestvedaja peab olema riik. Selle asja kohta ütles [koostöökogu ettepanekuid tutvustavas filmis] endine justiitsminister Märt Rask pärast mõttepausi päris sakraalsed sõnad: „Kuidas julgustada jänest?"

Ja vastas: „Porgandiga!" Aga oletame, et Eesti riik ei võta kõigest hoolimata mitte midagi ette ja asjad lähevad senisel viisil edasi. Mis juhtub? Riik läheb pankrotti?
Aaviksoo: Nii julm see asi nüüd ei ole, aga me seisame ju majanduslikult paigal. Me tegeleme asendustegevustega, me petame iseennast.

Vare: Kui elu läheb nii edasi, nagu on, siis probleemid kumuleeruvad kriitilise massini. Keegi ei oska öelda, millal see saabub, aga me näeme, et suund sinna poole on. Alguses võtame laenu ja mõne aja pärast oleme seal, kus on kreeklased.

Aaviksoo: Pole mõtet inimesi hirmutada, aga me näeme, et terve Eesti riigiga toimub see, mis paraku toimub nii mõneski Eestis piirkonnas. Me räägime ääremaastumisest, suutmatusest otsustada, mentaliteedist „Ah, oleme oma valitsemisaja lõpuni, mis minust ikka sõltub? Küll Euroopa rahasid tuleb!"

Vare: Või ei jõua selle valimistsükliga asju ära teha, et siis pole mõtet pingutada.

Aaviksoo: Me muutume sõltlasteks, me pole enam peremehed, me muutume moonakateks. Nii nagu need, kes sõltuvad teiste armust ja otsustest, kes ise oma otsustega hakkama ei saa, kes ise ei ole peremehed.

President Ilves mainis riigipidamise kava tutvustavas filmis keskmise sissetuleku lõksu.
Vare:
Keskmise sissetuleku lõks on eelkõige makromajanduslikus kontekstis, aga ta on tegelikult igas, ka sotsiaalses mõttes. Me vaatame siin suu ammuli maailma heaoluriikide tabeli tipus olevate naabrite otsa ja tahaksime, et see üleöö, ja mingisuguse Vene muinasjutust pärit havi käsul, iseenesest laheneks.

Aga see ongi väljakutse! Me ei saagi sotsiaalses elukorralduses olema üle hädavajaliku miinimumi, kui me ei tee olemasolevas konstruktsioonis sammu edasi.

Aga mis lahendus on? Koostöö kogu ettepanekud? Teadmistepõhise majanduse arendamine?
Vare:
Ei ole ühte lihtsat lahendust.

Aaviksoo: Lahendusi on vaja palju! Küsimus ongi selles, kuidas me oma riiki peame. Kuidas me teda valitseme, kuidas me teda korraldame ja miks need asjad, mida riigikontroll on ütelnud, on aastad lahendamata.

Miks see nii on? See pole nii seetõttu, et mingid konkreetsed inimesed - poliitikud - on laisad, rumalad, ahned. Põhjus on selles, et süsteem ei toimi ja me peame süsteemi muutma. Siis need samad inimesed võib-olla suudavad need probleemid lahendada.

20 aastat oleme riiki pidanud suures plaanis ühte moodi. Me peame täna ise muutuma, riigi valitsejatena.

Vare: Eesti enda näide on hea - areng on meil käinud rebitud rütmis. Viimastel aastatel on tekkinud illusioon, et areng on meil alati olnud rahulik ja loksuv. Ei ole! Kui võtate majanduspoliitika, siis on Eesti majanduspoliitika tänane edulugu loodud kolme laine revolutsiooniliste otsustega. Ei ole nii, et see on vaikse timmimisega saavutatud.

Esimene laine oli 1992-1993 - alates rahareformist, majandusreformidest ja tulumaksu tollasest lahendusest. Järgmine laine oli erastamine. Erinevalt muust Ida-Euroopast ei tekkinud tänu sellele Eestis oligarhiat. Kolmanda laine üks osa oli tulumaksu edasi lükkamise loogika, aga ka see on end mõneti ja sellisel kujul tänase maailma konkurentsisituatsioonis ammendanud.

Võti on selles, et nüüd on mõned erksamad jõud ühiskonnas tajunud, et ollakse jälle etapis, kus on vaja muudatusi.

Näiteks Indrek Neivelti 1000-eurose miinimumpalga idee?
Vare:
Jah! Aga kui valitsuskabineti liige [paneeldiskussioonis osalenud Hanno Pevkur] ütleb, et palun, ühiskond, esitage konkreetne kava, kuidas konkreetsete sammude kaupa asja teha ja siis me vaatame, kas me sellega tegeleme, vot see ongi asi, mis näitab, et midagi on meil viltu.