Aaviksoo: Afganistanis ajame õiget asja
Ma arvan, et siin on kolm komponenti. Üks on see, kuidas meie kaitseväelased on siin hakkama saanud, ja kuna ma olen kuulnud vaid ülivõrdelisi hinnanguid, siis ma arvan, et nad on seisnud Eesti kaitsevaelaste ja lõppkokkuvõttes ka Eesti eest igati vääriliselt. Teine küsimus on see, milline see tulevik siin Afganistanis üldse saab olema ja eriti see, mis puudutab sõjalist poolt.
Kolmas, veel kõige laiem küsimus on see, kas meie silmad näevad demokraatliku Afganistani riigi sündi, nii nagu meie riiki mõistame. Selle viimasele küsimusele vastus on veidi kõhklev, erinevad inimesed panevad selle tähtaja erineva aja taha, kes viiekümne aasta taha, kes kahekümne aasta taha. Selge aga on see, et seda tuleb väga kaua oodata, sest kes kohapeal käinud pole, ei kujuta hästi ette, aga tegemist on maailma ühe vaesema riigiga. Sellest kas või normaalse riigini on veel väga pikk tee.
Ühiskonna mõttes ma arvan, et siin ollakse umbes samas kohas, kus Eestimaal oldi 300 aastat tagasi ja Prantsusmaal 600 aastat tagasi. Sõjalise poole pealt tahaks siiski loota, et Afgaani rahvusarmee lähiaastatel saab oluliseks sõjalise julgeoleku tagajaks, ja see tundub olevat siiski realistlik eesmärk. See annab kindlust, et meie otsene sõjaline panus siia lähiaastatel siiski väheneb ja ka risk meie sõdurite eludele peab kahanema, mis on ilmselt hea sõnum.
Mida peaks tähendama see kahanemine, kas see tähendab meie siinviibivate kaitseväelaste arvu kahanemist või hoopis nende väljatõmbamist?
Kui me oleme jätkuvalt huvitatud, et Afganistani riik üles ehitataks, ja et NATO saavutaks siin edu, et NATO muutuks tugevamaks, siis selle eesmärgi saavutamiseks läheb aastaid aega ja kindlasti ei koosne see vaid sõjalisest panusest. Pean silmas, et meie vahetu panus relv käes vaenlasega võitlemisele siin Afganistanis väheneb ja kasvab töö, mida teeme kohaliku sõjaväe, politsei ja teiste julgeolekujõudude üleseehitamisel. Koolide, haiglate, kaevude jt rajatiste ehitamise panus kindlasti kasvab. Need 130-150 inimest, kes Eestist siin kohapeal on, ma arvan, et me ei peaks seadma eesmärgiks nende võimalikult kiiret vähendamist.
Kui suur on oht, et Afganistani mission siiski lõppkokkuvõttes ebaõnnestub, arvestades selle maa kõrget korruptsioonitaset ja fakti, et paljud vaatlejad on edasise arengu suhtes lootuse kaotanud?
Ma olen üsna kindel, et kõik inimesed, kellega olen siin vestelnud — inglased, taanlased, kohalikud — vaatamata sellele, et nad panevad normaalse olukorra saavutamise aastakümnete taha, on nad väitnud, et siin on saavutatud edu. Muidugi, kui tahta jala Eestist Vladivostoki minna siis võtab see kaua aega, aga kui on minema hakatud ja kogu aeg edasi minnakse siis võib seda ju positiivselt hinnata. Ma arvan, et me ei tohiks liiga kõrgeid ootusi püsti ajada ja loota, et viie aasta pärast on Afganistanis elatustase sama mis Eestis ja kord ja õiglus on samasugusel tasemel. Kõik on suhteline ja ma arvan, et ei tohiks teha selel riigi arengu suhtes väga suuri illusioone.
Kas Afganistani missiooni venimine võib tähendada, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu NATO on läbi kukkunud?
Oluline on ikkagi see, et olukord paraneb. Me ei tohiks muutuda kärsituks ja öelda, et kui kolme aasta pärast pole seda ja seda, et siis me oleme läbi kukkunud. Pigem on probleem selles, kui me ei suuda sõjalise julgeoleku küsimust lahendada, kui meil saab kannatus otsa ja erinevad riigid hakkavad sisepoliitilistel põhjustel alt ära hüppama.
Arvestades sellega, et ka Eesti on esimesed ohvrid Afganistani missioonil kandnud ja talvel on riigikogus ees uus hääletus, kui tõenäoliseks peate võimalust, et parlament ei kiida missiooni pikendamist heaks?
Täna ei ole ükski parlamendi erakond väljendanud seisukohta, et nad on põhimõtteliselt vastu. Ma arvan, et väga hea, et me ei küsi blanco vekslit pikaks ajaks, vaid igal aastal saame küsida: kas on edusamme, missugused on meie huvid. Ma arvan, et see on hea ja seda debatti tuleb kindlasti pidada.
Miks meile on seda sõda vaja sõdida?
Maailma on täna palju väiksem, kui meile Eestis tundub. See, et Nõukogude liit pidi oma okupatsioonikorpusega Afganistanist lahkuma aitas kaasa Eesti vabanemisele. See oli üks Nõukogude liidu positsioonide nõrgendajaid nii sisepoliitiliselt kui ka rahvusvaheliselt. Selles mõttes on Afgaani rahvas aidanud Eesti vabadusele olulisel määral kaasa ja me võime võtta praegust kui nende abistamist islamitotalitarismi alt vabanemisel. Tegemist on ka NATO ühe kõige olulisema operatsiooniga.
NATO laienemisega kaasnenud geopoliitilise olukorra muutus on tõstatnud küsimuse NATO otstarbekusest üldse ja täna võime oletada, et ameeriklastel võib olla polegi enam NATO-t vaja, ent meie rahvuslikes huvides on tugev NATO ja edu saavutamine Afganistanis. Ma arvan, et me ajame siin õiget asja — nii üldinimlikus plaanis, afgaani rahva plaanis ja omad huvid pole ka meil mitte unustatud.
